LIFE IS TOUGH, BUT IT'S TOUGHER WHEN YOU'RE STUPID,
poetasin mokaotsast kassapidajale, kui Maybelline Superstay Multi-Use Foundation Stick No112 eest $12.59 välja käisin. Tütarlaps hakkas itsitama, vist polnud seda John Wayne tsitaati varem kuulnud, arvas, et tegemist minu huumorimeelega. Anname andeks, nooruke teine alles, ei peagi vana aja westernikangelaste vaimukusi teadma, onju.

Ah et milleks mul järsku uut peitepulka tarvis läks? Kauail meikimisharjumusi muutnud? Mkmm. Oodake, kohe räägin. Aga kõigepealt küsin, et mis te arvate, kas vikerkaartega võib harjuda? Juhul kui need sulle kolm nädalat jutti läänekaarest vastu vaatavad, igal hommikul nii umbes kella kaheksa ja kümne vahel? Siis, kui ühes saare otsas sajab, teises paistab päike. Vastus on, et ei, ei ole võimalik harjuda. Mida tõestas ka tänahommikune intsident.

Mul oli nimelt plaanis poodi paari asja järele minna, kohvikoor jne. Longs Drugs on lühikese jalutuskäigu kaugusel. Väike kauplus, aga müüb absoluutselt kõike, alates leivast ja alkoholist lõpetades ujumislestade, kosmeetika ja ravimitega. Olin just hotellitoast väljumas, kui sattusin rõdu suunas tagasi vaatama. Ja mida ma näen. Täiesti ebatavalist, madalal maa kohal külitavat vikerkaart. Haarasin kaamera (nagu mul vikerkaarepilte vähe oleks), kiirustasin rõdule. Õigemini üritasin kiirustada, mäletamata, et olin maast laeni ulatuva klaasist rõdu-ukse poeskäigule asutades juba sulgenud. Tulemus? Näoga müraki vastu klaasi. Õnneks on mul suhteliselt suur ning tugev nina, seetõttu jäid hambad terveks. Klaas igatahes ragises.

Elukogemusele tuginedes (paar aastat tagasi jooksin kodus vastu metallist võrk-ust) oli esimene hüpe külmutuskapi poole, et jääd näo peale panna. Järgmine käik aga, tuikavast otsaesisest ja ninast ja pakitsevast ülahuulest hoolimata Longs Drugsi, sest ma tean täpselt (vt. võrkukse kogemus), milline ma homme, ülehomme pluss veel paaril järgneval päeval välja näen. Tean ka seda, et kui rahva hulka tahan minna, kulub concealerit ohtralt. Kusjuures peitekreemist hoolimata vaadatakse Pauli küllap kahtlustavalt, kui ma vana hea “põrkasin vastu ust” selgitusega lagedale tulen. Seda ka veel, et too võrkukse keiss oli tänasest dramaatilisem. Materjali abrasiivsusest tulenevalt oli lisaks paistetusele ja sinikatele nahk kah veel maas - ninalt, otsaesiselt ja ülahuulelt.

Puhastverd ameeriklane kaebaks hotelli päevapealt kohtusse muidugi. Sheratonis, me naaberhotellis, on rõdu-uste peal kleebised, et hoida ajudeta kodanikke vastu klaasi põrkamast, seejärel muidugi kohe oma advokaadile helistamast. Meil siin kleebiseid pole. Ilmselt on Marriott oma hotellikülalistest paremal arvamusel. Mistõttu oleks pisut piinlik tunnistada, et mõned, muuhulhas allakirjutanu, pole paremat arvamust põrmugi väärt.
 
Anyway. Ma õnneks seda tüüpi naisterahvas, keda väikesed iluvead ei häiri. Pigem lisavad isikupära mu meelest. Seks ajaks, kui Kauailt koju lendama hakkame, peaksin taas inimese moodi välja nägema. Aga selle kuramuse unikaalse maas lamava vikerkaare, mis kõiges süüdi, pildistasin enne poodiminekut ikkagi üles. Ühe käega, teisega hoidsin jääkotti ninajuurel. Vaadake ja imetlege.

UPDATE. Järgmisel hommikul. Jumal tänatud, ei olegi silmaalused väga sinised ega nina kolm korda normaalsest suurem. Kõigest umbes poolteist korda. Ilmselt sain õigel ajal jääga jaole.
February 02/2019
“If you excessively concentrate on a closed door, you may miss the alternative easy entries” ― Mehmet Murat Ildan