MONCHONG! HULA PIE!
Me Pauliga muidu ikka üritame turistilõke vältida, kaasa arvatud söögikohad. Aga Keoki’s Paradise nimelise restorani kööki ja olustikku kiidavad siin Kauail kõik taevani: oo, kalaroad! oo, interjöör! Või mis ta nüüd nii väga interjöör, pigem eksterjöör, sest retsoranil ja baaril puuduvad seinad. Naudid oma õhtusööki/jooki lopsaka, värvilise  troopikataimestiku keskel, tiikide kaldal, tõrvikuvalgus veepinnal kumamas, elavas esituses Hawaii folkmuusika kõrvu paitamas. No ma ju räägin, et turistilõks. Aga reedel oli meil järjekordne Howdyversary, üheksa aastat tutvumisest. Otsustasime südamed kõvaks teha, broneerisime Keokis laua (broneeringuta ära looda löögile saadagi), Paul pani triiksärgi selga, mina kõrvarõngad kõrva, ja tuld.

Keoki's menüü ei ole väga pikk. Paulile soovitas üks ta kauailastest töökaaslane, et tuntumate kohalike kalade (ahi, mahimahi) asemel telligu me hoopis monchongi, see viib Keokis keele alla. No ja siis on alati ju see munamure, seoses mu toiduallergiaga. Aga teate, mind pole mitte üheski söögikohas nii hoolitsevalt koheldud kui Keokis. Peale kelneri käis veel kaks inimest enne roogade laudatoomist kinnitamas, et ükski minu taldrikul olev toidumolekul pole isegi mitte kanaliha lähedal olnud, munadest rääkimata. Ok, väike kirjanduslik liialdus, aga jah, kolm kinnitust, üks neist peakokalt isiklikult. Wow.

Ma toidupostitusi just väga tihti ei tee, gurmaanluses teab mis asjatudja pole, aga täna näe olen lausa sunnitud, kuna elamus oli vägev. Tõeline kunstiteos - maitseid pean silmas. Serveering oli muidugi kah tasemel, aga mitte üle võlli, õnneks. Ma pisut umbusaldan igasugu imelikke nikerdisi taldrikul. Ühesõnaga, minu valik oli ginger cilantro steamed monchong with asian black bean sauce, lemongrass bamboo rice, sizzling peanut oil. Väga peen, eks ole. Aga issake, see monchong. Ma pole nii head kalarooga elu sees saanud. (Kui miski üldse konkureerida võiks, siis Terje poolt Alliklepas suitsutatud lestakala.) Ja see rohekas, sidrunheinaga maitsestatud riis musta oa kastmega…. aaaaahhhhh. Lihtsad, puhtad maitsed, aga peale igat suutäit tunned, et mingi väike nüanss jäi identifitseerimata, oot, võtan järgmise ampsu… ja järgmise… ja veel ühe…

No ja dessert. Mida me ei tellinud, kuid personal teadis, et anniversary, niisiis toodi meile maja poolt Hula Pie, legendaarne Hawaii magustoit, mis serveeritakse kogu laudkonnale ühel taldrikul, sööjate arvule vastava hulga lusikatega. Hula Pie näeb välja nagu üleelusuuruses tordilõik, ca kümme sentimeetrit makadaamiapähklijäätist õhukesel, krõbedal, shokolaadiküpsetisest põhjal, sulatatud shokolaadiga üle kallatud, purustatud makadaamiapähklid ja vahukoor kõige tipus. Paul muidugi esialgu arvas naiivselt, et on õnnega koos, saab kogu selle ilu endale, sest mina reeglina isegi ei ürita miskit koogisarnast maitsta – munad ju. Paraku tuli tal pettuda. Asetanud lauale taldriku kriminaalselt isuäratava väljanägemisega shokolaadipruuni-valgekirju magusakuhja koos kahe spetsiaalse Hula Pie lusikaga, võttis kelner valveseisangu, raporteerides, et köök kontrollis mitu korda üle – ei munaraasugi. Võin julgelt süüa. Ja kujutage ette, sõingi. Oh my God. Olin restoranimagustoidu manustamise mõnud enda jaoks juba ammuilma maha matnud, kuid Keoki äratas mu desserdihuvi taas elule. Enamikes söögikohtades käivad asjad niimoodi, et kui ma näiteks jäätise puhul küsin, kas muna sisaldab, on vastus eitav. Et mis mõttes muna, see on ju jäätis. Peale paari suutäit aga selgub, et ennäe, jäätise koostises on munakollane. Kui keegi seda lugedes imestab, uurige teinekord poes jäätisesilte. Vähemalt pooled jäätised on munasisaldusega. Anyway. Jätame selle munajutu, eksju.

Oojaa, ma saan nüüd suurepäraselt aru, miks osad kodanikud Keoki nimel vannuvad. Kusjuures arve polnud sugugi pisarat silma võttev, täitsa normaalne sellist klassi restorani kohta. Kelner sattus minu maitse jaoks küll väheke liig joviaalne olema, kõnetas mind paar korda “sweetie” ja “darling”, korra patsutas isegi Paulile õlale, aga see-eest oli ülimalt asjatundlik. Paul ilmselt ei pannud patsutust kah liialt pahaks, jättis väga kobeda jootraha.
October 22/2018
Images: Internet 
“One cannot think well, love well, sleep well, if one has not dined well.”― Virginia Woolf, A Room of One's Own