INIMENE ON IMELIK.
Tänahommikune tahtmine: läheks see nädal juba rutem. Koju! Lilli järele igatsen. Oma voodi ja kanjoni järele. Viis nädalat paradiisis oldud, seks korraks isu täis. Aga näe õhtul, kui päikeseloojangumüüril istusin – omaette, Pauli tiim oli öötööl – vot siis hakkas tunduma, et kojulennuni jäänud aeg võiks ikkagi pikem olla. Troopikahämarus nii pehme ja paitav, õhk lõhnab nii magusalt, ookean veeretab laineid jalge ette, palmipuud kohisevad, täiskuu tõuseb – no kuidas sa istud lennukisse ja jätad kõik selle maha? Sulaselge ketserlus ju.
 
Olen nüüd kolm kuud Kauail elanud, kolme käigu peale kokku. Seekordne saab isegi pisut pikem kui kuu. Pole siis ime, et saar on mulle tasapisi naha vahele pugema hakanud. Loodus, inimesed. Ma tegelikult pole aloha-tüüp, st. sedasorti mandri-inimene, kes Hawaiile saabudes igal võimalikul ja võimatul juhul 'aloha' hõikab, end kohalikku kultuuriruumi sisse üritab rammida. Ei tunne ka, vähemalt praegu mitte, et siin kodu luua tahaksin. Kauail käia? Jah, loomulikult, ülima heameelega. Alaliselt elada? Ei. Vist ei. Issake, ma ei tea. Noh, nagu alguses kirjutasin, hommikul üks, õhtul teine tahtmine :-)
October 25/2018
Photo: Paul
“Comfortable shoes and the freedom to leave are the two most important things in life.” ― Shel Silverstein