SUVI.
Päevad on praegu nii kolmekümnekraadised. Aga pole hullu. Erinevalt New Mexicost, kus kuumus püsis isegi pimedal ajal, jahutab siin Kesk-Oregonis ööseti mõnusalt maha. Tänasel värskel varahommikul kolas üks rahulik koiot otse meie eesaias. Kõssitasime minema, enne kui Lilli õue lasksime, ja jäime huviga ootama, mis näo Lillikene teeb, kui jälgi nuusutab. Lihtsameelsed! Ei tulnud ju kohe selle pealegi, et Lillile pole koiotilõhnad miskit uut, ta tunneb neid siin maja ümber ja kanjonis iga issanda päev. Inimloom on see, kel nina nii vilets, et vaid visuaalse vaatluse põhjal järeldusi teeb. Ühesõnaga, Lillikest shokeerida ei õnnestunud.
Muide mõned päevad tagasi veetis kanjoni vastaskaldal mõnusat hommikut koiotiproua kahe kutsikaga. Noored olid juba vaat et ligi täiskasvanu mõõtu, aga käitumine veel väga lapselik. Kablutasid ringi nagu poolearulised, sel ajal kui mamma kadakapuu varjus silma looja lasi.
Pilt on tehtud me eesukselt täna hommikul kell 6:49. Päike kuldab National Grasslandi teispool kanjonit ning ka meie majaesist, kanjonipõhja pole kiired sel kellaajal veel jõudnud. Vaatan, et aiatiik paistab peaaegu nagu infinity pool, vaid mõned meetrid lahutavad vett kanjoniservast. Need punased põõsad on barbariss, jubedate okastega. Kahte ilupuud kutsume Pauliga omavahel hat trees. Peaks end kokku võtma ja ametliku nime välja uurima. Näh, soengud puiel täitsa välja kasvanud... ma vahel pügan neid, aga rippuvad karvad on tegelikult ka täitsa lõbusad. Las nad olla praegu.
July 07/2018