MA TAPSIN TÄNA LÕGISMAO.
See pole võidukas sõjahüüd, pigem pragmaatilisusega tembitud kahetsus-ohe. Kaalusin tükk aega, kas juhtunust üldse kirjutada. Otsustasin siiski, et jagan.

Lõpetanud jaanihommikuse muruniitmise, läksin joogiveepudeli järele, mille olin majast paarikümne sammu kaugusele jätnud, kadakapuu varju, niidetud rohulapi servale, loodusliku laavakivikuhila lähedusse. Lõgismadu lesis sealsamas, täiskasvanud, uhke, vähemasti poole meetri pikkune isend, lõgisti umbes kahesentimeetrine. Minu lähenemine sundis teda küll veidike liigutama, siiski mitte põgenema või hoiatuslõginat kuuldavale tooma. Kuna mul on kohalike madudega juba üksjagu kogemust, panin sekundi murdosa jooksul paika, et tegemist pole kahjutu gopher-maoga, neid on meil siin maja ümber ühtelugu näha. Vähe sellest, korra ka maja sees. Väga sarnasest välimusest hoolimata on lõgismaol ja gopheril muide täiesti erinevad aurad. Esimene kiirgab ohtlikkust, teine mitte. Sellele, kes roomajaid paaniliselt kardab, on muidugi ühed jubedad ussid kõik. Mina ei karda. Kui neid ei puutu, ei puutu ka nemad sind. Lähevad vaikselt eest ära, omi asju ajama.

Kuid lõgismadu maja külje all, selge plaaniga lähedalolevate kivide alla peituda kohas, kus me ise ja muidugi ka Lilli kümneid kordi päevas edasi-tagasi käime  – see on midagi hoopis muud kui ta liigikaaslased, keda mõnel harval korral kaugemal metsa all või kanjonis kohatud. Mu otsus madu surmata sündis silmapilkselt, vähimagi kõhkluseta. Teile, kes te elate kohas ning kliimas, kus ohtlikke loomi kohtab reeglina vaid seenemetsas, sedagi haruharva, tundub mu otsus ehk julm ja mõistetamatu. Jah, üheksakümne kaheksal juhul sajast olen ka mina „ei tee kärbselegi liiga“ tüüp. Toimetan ämblikudki õrnalt toast välja, kummulikeeratud klaasi alla libistatud paberitükil. Aga loomariigis on minu ja Pauli jaoks mõned erandid, keda kodu vahetus ümbruses ellu jättes riskiksime majaelanike eluga. Üks neist erandeist on Must Lesk (neid sattus meil New Mexico majas ja aias ette paar tükki), teine aga lõgismadu.

Mu kahetsus on seda sügavam, et maol polnud plaaniski mind rünnata. Mina ise olin see, kes vägivalla mängu tõi. Loom üritas vaikselt kivide vahele kaduda, et tõenäoliselt sealt millalgi edasi, kaugemale liikuda. Kordan, tõenäoliselt. Kuid samas eksisteeris ka võimalus, et ta jääb lühemaks või pikemaks ajaks maja lähedusse. Ning seda riski ei julgenud ma võtta - mitte niivõrd meie, kuivõrd Lilli pärast. Peas jooksid mõtted helikiirusel üksteise järel: Pauli pole nägemis- ega kuuldekaugusel. Pean omapäi tegutsema. Otsekohe. Enne maoni jõudma, kui ta kivide vahele kaob. Saapad on jalas, sellega on OK. Relv? Relv?? Paljakäsi lõgismao kallale ei lähe. Ainus, mis käeulatuses, olid kivid. Aju kalkuleeris kiiresti, millist valida, enamus laavakivist on ju kõvasti kamaras kinni. Liigutades end aeglaselt, et roomajat mitte ärritada, kangutasin sõrmi veristades ühe kamaka, mida tõsta jaksasin, maast lahti, ja... kasutasin.

Ma ei hakka ennast ega teid petma ütlemisega, et mul polnud valikut. Loomulikult oli. Oleksin võinud minema kõndida ja loota, et madugi lahkub. Nii palju on ju lugeda ja kuulda olnud, kuidas elusloodus peab ennast ebaõiglaselt koomale tõmbama, sest inimasustus tungib peale. Eks ma muidugi otsin nüüd õigustust, kuid mulle tundub, minu ja Pauli elukoha puhul on tegemist teistsuguse situatsiooniga. Metsloomadel on me naabruses kümnete ruutmiilide ulatuses häirimatut eluruumi. Kanjon, National Grasslands, just name it. Ei ole nii, et lõgismadu pidi end me maja külje alla pressima, kuna mujal polnud asu. Vaeseke lihtsalt sattus olema valel ajal vales kohas. Mõned minutid või meetrid siia-sinna, ning ta oleks mulle märkamatus jäänud. Aga elada kindla teadmisega, et surmavalt mürgine madu resideerub sinust ja su koerast paarikümne meetri kaugusel – ei. Kes oleks nõus seda tegema, visaku esimene kivi. (Vabandust, see vanarahva kiviviskamise ütlus kukkus antud kontekstis küüniline välja, polnud tõesti nii mõeldud).

Crotalus oreganus. Roomaku ta seal teisel pool rõõmsasti. Vast antakse mulle mu tegu andeks.
June 23/2018
Fotol: meie kanjon. Eetilistel põhjustel ei lisa ma ülesvõtet tänasest ohvrist.
“I survived, but it's not a happy ending.” ― Tim O'Brien, The Things They Carried