PILDI TEGI PAUL APRILLI ALGUL meie ukselävelt, vaatega alla kanjonisse. Foto põhjal on enam kui selge, miks hulk kesk-oregoonlasi paar kevadist nädalat lakkamatult aevastab, mina kaasa arvatud. Kollakas udusarnane ollus, mis kanjoni põhjas hõljub, on nimelt kadakate õietolm. Ning iga viimane kui puu sellel fotol on kadakas. Jaa, meil ongi nad sihukesed hiiglakõrged.

Western Juniper omab vastuolulist kuulsust. Kui kogu maailma puuliigid eluea pikkuse järgi ritta panna, on “läänekadakas” auväärsel neljandal kohal, vanim elusolev isend ca 3000 aastane, kasvab Californias. Meilgi kõrguvad siin kanjonis mõned aukartustäratavalt iidse väljanägemisega puud. Ja läänekadakast tehtud aiapostid ei vaja vähimatki keemilist töötlust, see puit üldse ei mädanegi. Teisalt, Western Juniperi peetakse Kesk-Oregoni loodusele nuhtluseks, ta vallutab rohumaid, lämmatades kõrrelisi, mis omakorda vähendab pujupüüde peitsusalasid, ja nii edasi. Loodusevärk, kõik omavahel seotud ju. Aga samas, on see siis nüüd inimeste asi arvustada, kus ja mismoodi miski kasvama peaks. Justkui me teaks paremini kui Loodus.

Meil Pauliga pole kadakate vastu midagi, ainult see kevadine aevastamise-aeg on tõesti veidi ebamugav.
May 01/2018
“Trees are corrupting our parks. They should be arrested for loitering. For deciduous trees, add littering and indecent exposure to that list of offenses.”― Bauvard, Some Inspiration for the Overenthusiastic