AM I LOSING IT? :-)
Paulil saab varsti kolm nädalat töölähetusel oldud. Mis tähendab seda, et kakskümmend päeva on minu reaalne suhtlusring piirdunud Lilliga, kui mõned naabrinaistega kohvitamised ja linnaskäigud välja arvata (virtuaalse suhtlusega on muidugi teine lugu). Ühesõnaga. Mitte et mul omaette olemise vastu miskit oleks, kaugel sellest. Vaba valik. Ma naudin iseenda seltskonnas veedetavat aega. Kui just jah kedagi külla ei kutsu või ise linna ei sõida, ei näe inimhinge päevade viisi. Kanjonikaldal, Rahvuslike Rohumaade serval elamise, iseendale tööandja olemise eripärad.

Anyway. Nagu öeldud, perioodiline üksindus sobib mulle. Aga eile tekkisid kerged kahtlused, kui kaua täpsemalt on tervislik erakluses veeta. Lillikese õhtuks tuppa lasknud, külitasime temaga elutoa vaibal ja mängisime tasaseid tubaseid mänge. Lillil on mõned kutsikapõlvest pärit karvaloomad, mis oma apetiitsust tänaseni pole kaotanud, muuhulgas FOXY (rõngasrebane) ja WEASEL (kõhetu nirgilaadne elukas). Sõnaga, ühel hetkel olin eneselegi ootamatult Lillile nukuteatrit etendamas. Süzhee algas Foxy ja Weaseli sõbrunemisega, arenedes ootamatult kiiresti romantiliseks armulooks. Läksin täitsa hoogu, omaenda näitlejavõimetest vaimustudes. Hetkel, mil paarike teineteise kirglikus embuses tantsu keerutas (mina ühe käega Weaseli saba ja teisega pead hoidmas, olles ta eelnevalt Foxy kõhul asetsevast august läbi tõmmatud), juhtusin korraks koera poole vaatama. Lillikene vahtis, suu lahti, silmad imestusest suured üldsegi mitte mänguasju, vaid hoopis mind. Mida ta mõtles, oli selgemast selgem: nonii, inimene on täitsa segaseks läinud, mis nüüd minust saab?

Kahjuks ei olnud ma võimeline looma niipea rahustama, kuna situatsioon võttis naerust jõuetuks ja kõnevõimetuks. Jumal tänatud, mõtlesin, olen siiski veel võimeline iseennast kõrvalt vaatama ja enda üle pisarateni naerma, muidu oleks ikka päris murelik lugu juba. Paul õnneks kah kohe koju tulemas, saan oma fantaasiat mujal rakendada kui Foxy ja Weaseli kallal, eks ole.
Fotol: Foxy ja Weasel 
January 19/2018
“When you find yourself looking ridiculous, reasoning isn't worth a damn.” ― Osamu Dazai, Blue Bamboo: Japanese Tales of Fantasy