VILKAD VANAINIMESED ehk REALITY BITES.
Ühes neist eestikeelsetest blogidest, mida pisteliselt jälgin, arutleti täna nähtuse "pikad kassajärjekorrad" teemal. Jutt käis Prismadest, Selveritest, ja muudest säärastest. Eraldi kurdeti vanemate kassaprouade aegluse ning kehva silmanägemise üle (ei loe pakenditelt koode välja jne). Samas, ei mingit lugupidamatust - põhiteemaks kassasabad, mitte kassapidajate vanus. Märgiti ka, et tore, et vanemas eas naisterahvaid (60 pluss) tööle võetakse ja tööl hoitakse, aga ostja seisukohast on tegemist suisa piinamisega, kui järjekord ei liigu ega liigu. Millega minagi kahel käel nõus olen.

Sellegipoolest tundsin tungi eakaaslaste kaitseks välja astuda. Tegin tassi kohvi ja ütlesin kommentaariumis sõna sekka, et mu meelest ei sõltu teeninduskvaliteet niivõrd east, kuivõrd kutseoskustest ja inimtüübist - minu kogemust mööda võib kuuekümne tuuris kassapidaja olla poole kiirem kui temast poole noorem kolleeg. Põhimõtteliselt oldi minuga nõus, et tõesti, leidub ka vilkaid vanainimesi. VILKAID VANAINIMESI !?!? Norsatasin naerda, nii et osa kohvisuutäiest nina kaudu välja purskas (väga ebameeldiv!). Vaadake, see oli üks neid valgustuslikke momente, milliseid elus vahel ikka ette tuleb. Mulle nimelt jõudis täie selgusega pärale, et ka mina liigitun kategooria 'vilkad vanainimesed' alla.

Arvatagi, et küsimus ei ole sõnas vilgas, vaid selles teises sõnas. Et hoolimata faktist, et ma liibuvaid  roosilisi teksalõikega pükse kannan, mitte mingeid ravimeid ei tarvita ja iga päev lausa mitu korda kanjonikaldast alla ja üles ronin nagu noor metskits – et sellest kõigest hoolimata kuulun ma tõepoolest eelmainitud inimgruppi. Vilgas küll, aga sellegipoolest vanainimene. Ärge nüüd saage valesti aru - mitte et mulle oleks probleemiks vanainimene olla. Olen sellest ennegi bloginud. Kannan oma viitekümmet kuut ja poolt aastat heal meelel, isegi uhkusega. See tuntud võrdlus mägironimisega - mida kõrgemale ronid, seda kaugemale näed, onju. Aga oma peas olen ilmselt siiski kinni kusagil kolmekümnenda ja viiekümnenda eluaasta vahel. Ega muidu poleks ca kuuekümneste sekka kuulumise fakt mulle täna üllatusena tulnud (koos ninatäie kohviga).

Kuid räägime nüüd kassapidamise teemast kah. Mul endal on kodupoega vedanud. Neil on põhimõte, et kassasabas ei tohi korraga olla üle kolme kliendi. Niipea kui järjekord pikeneb, hõikab kassapidaja valjuhääldisse “three is a crowd!” ja avatakse lisakassa(d). Pood ise on sihuke väikese Rimi tüüpi. Poeketi nimeks Safeway.

No ja lisaks on siinmail teeninduskultuur Eesti omaga võrreldes nagu öö ja päev. Kui kassapidaja minuga rohkem ei suhtleks kui vaid mokaotsast “tere”, nagu Eestis kombeks, arvaks ma, et midagi on õudselt halvasti. Kas siis kassapidajal endal, või minu välimuses/olekus. Meil nimelt räägitakse pikad jutud kassas maha, ja mitte ainult oma kodupoes, kus näod juba tuttavad. Töökiirust see kusjuures ei sega. Aga eks uimaseid teenindajaid kohtab siingi, kuid mulle on mulje jäänud, et enamjaolt on need just noorepoolsed inimesed. But I have been wrong before. Lisaks, mu soosing võib vabalt olla vilgaste vanainimeste poole kaldu. 
December 15/2017
Image: Internet
“I am not young enough to know everything.”― Oscar Wilde