Thanksgiving, Neskowin, Oregon.
LILLI ESIMENE AVALIK ETTEASTE! See tähendab, rahva sekka oleme teda ju küll viinud, naaberlinnadesse ja pubidesse ja nii edasi. Aga Tänupüha-reis ookeani äärde oli Lillikese esimene road-trip, veetis hea mitu päeva meiega autos ja pisikeses üürikorteris.

Et kuidas siis läks. Ma vist mingi paar postitust tagasi juba mainisin, et Lilli osutus fantastiliseks reisikaaslaseks. Kümne punkti skaalal annan üksteist :-) Esiteks, autos vait kui sukk ja tasane kui lammas. Unustaks lausa ära, et selja taga on puur koeraga, kui Lilli poleks nii mingi paar kuud tagasi endale car sicknessi sebinud. Googeldasin ja konsulteerisin kasvatajaga ka, olla noorte koerte viga, tasakaalu-elundid arengujärgus. Loodetavasti kasvab välja. Kusjuures kummaline, et päris pisikese kutsikana sõitis Lilli autos ühegi probleemita. Anyway. Nagu ütlesin, võinuks koera olemasolu lausa unustada, kui esimese sõidutunni jooksul me minibussi tagaosast vaoshoitud öökimist ei oleks kostnud, ajuti. Vaene loom. Õnneks läheb sõidupäeva edenedes asi reeglina paremaks, siis Lilli lihtsalt magab. Olen nüüd juba niipalju tark kah, et enne teeleasumist talle süüa ei anna. Pissipeatuses vahetan küljealuse puhtaks ja kuivaks, sest eks midagi maost ikka välja tuleb ju, isegi tühja kõhuga. Paraku on see aga ka kõik, mida ta heaks teha saame  – peale täieliku ignoreerimise sõidu ajal, sest pidev üle õla vahtimine ning „oh sa vaene loom“ soigumine annaks asjale veelgi hoogu juurde. Lilli arvaks, et midagi on tõesti väga hullusti, mis me muidu lohutame.

Aga kui see eelkirjeldatud ebamugavus välja arvata, siis kõik ülejäänu oli reisi-Lilli juures viis pluss. Apartemendi tarvis oli meil suur, imelihtsalt lahti-kokku käiv metallpuur kaasa võetud (samas mõõdus Lilli koduse öö-puuriga). See oli üks äraütlemata tark tegu, sest sai looma jalust ära panna, kui ta rannal ringituiskamisest oimetuna võõras korteris ringi kooberdas, puhkamiskohta otsides. Peni puuri, puurile kate peale (no väikse piilumisvaru talle ikka jätsime), ja rahu maa peal.

Rand oli meil kohe ukse all, seal sai ikka üksjagu aega veedetud. Lilli, tänu taevale, on sujuvalt loobunud oma kutsikapõlve kombest igale vastutulevale kahejalgsele palavat armastust avaldada. See oli kaasinimestele muidugi väga nunnu, aga meile Pauliga väga tüütu. Tahaks nagu oma asja ajada, aga kodanikud roomavad käpuli maas ja kudistavad kutsikaga. No, ega neile seda väga ette heita ei saa, saksa lambakoera kutsikas lausa kisub kudistama... aga sellegipoolest kippus väsitavaks. Tänasel päeval ei pööra Lillikene inimestele enam erilist tähelepanu, kohtleb sõbraliku ükskõiksusega.

Koerte vastu tunneb muidugi huvi, kuid mitte liialdatult. Mulle oli tõeliseks üllatuseks Lilli  „tunnelnägemine“, kui (alguseks niisama naljaviluks) talle rannal mõningaid kuulekus- ja kontsentratsiooniharjutusi pakkusin, neid, mida koduski teinud oleme. Koeraomanikud küllap teavad, et oma koduõuel pole mingit probleemi loomalt veatut sooritust ja keskendumist kätte saada. Aga proovi seda teha treeningpaltsil või pargis vms avalikus kohas, segajate juuresolekul (inimesed, koerad) – ebaõnnestumine on vaat et kindlustatud, kui just pikalt vastavat trenni pole teinud. Aga Lilli. Tema oli nagu vana kala seal rannal. Vahtis mind ja mu käes olevat puupulka justkui laps Jõuluvana, pilku kõrvale pööramata, ümberringi toimuvast (koerad, igas vanuses inimloomad) end häirida laskmata. Wow. Ma olin ikka täitsa müüdud, korrutasin Paulile vahetpidamata, et vaata, vaata, mis toimub! Et Yarkoga sain aastaid vett ja vilet, enne kui koeralt ligilähedasegi keskendumise saavutasin. Issakene, jah, ma olen ikka nii uhke Lillikese üle. (Tuletan meelde, et lõviosa oma noorest elust on ta ju veetnud in the middle of nowhere, kanjonikaldal, ilma erilise sotsiaalse läbikäimiseta, kaaslasteks vaid mina ja Paul. Nii et igasugu uued tutvused võiksid olla põnevamad - aga näe, ikka eelistab meid. Yessss!)

No mis siis veel. Ah jaa. Emase koeraga on sada korda lihtsam ja kiirem pissipeatusi teha, nii tee ääres kui hotellide/motellide koertepissitamise-platsidel. Isane veab sind minutite kaupa rihma otsas järel, kõiki lõhnu vaja nuusutada, iga posti, põõsa ja puu juures sirtsutada. Lilliga on töö kiire ja korralik. Natukene nuusutab ringi, tutvub olukorraga, siis ajab kiirelt oma asja ära. Konkreetne värk. Lisaks, tal on juba pisikesest peale naljakas harjumus pissipeatuse lõpetamisest märku anda korraks maha istudes ning end tagajalaga vasakult küljelt sügades. Et TEHTUD.

Ega ma Yarko kui reisikaaslase üle ka kurta ei saa, see oleks lausa patt. Aga temal oli jah see komme autos ruiata, ja nood eelmainitud isase trikid. Muud väga meelde ei tulegi. Lilli on nüüd siis veel samm edasi, reisikäitumise koha pealt. No ja ta alles verinoor ka ju, nii et arenguruumi on veelgi.
December 07/2017
“Dogs feel very strongly that they should always go with you in the car, in case the need should arise for them to bark violently at nothing right in your ear."- Dave Barry