LIFE, DEATH, AND MORNING COFFEE.
Juba teist hommikut järjest toimub me eesõue murul. Eile koiotid (vt. eelmine postitus), täna toidujahil raudkull. Lugu järgmine.

Vaevalt on valgenenud. Me Pauliga oma tavalises hommiku-olemises, tugitoolides, kohvikruusid käes, uniselt kanjonisse vahtimas. Läbi akna avaneb vaade lindude söögimajale. Ühel hetkel on pisilinnud aga kadunud. Selge – raudkull jälle kohal. (Ta talvitub meil siin juba mitmendat hooaega muide.) No, algul istub puuoksal, siis lendab maapinnale, hakates veidralt ümber pisikese  barbarissipõõsa keksima. Võtame binoklid appi – eks  muidugi, üks aeglase reageerimisega varblane, emaslind, on äralennuga hiljaks jäänud ja otsib põõsast varju. Iseenesest on tegu üsna mõistliku taktikaga, varblase okkaline kindlus on kullile ligipääsmatu. Nii ta siis tiirutabki ümber põõsa, puhuti selle okstele hüpates, puhuti muljetavaldaval madallennul ümber põõsa kihutades. Eesmärk üks ja ainus: saak pelgupaigast välja meelitada. Möödub veerandtund, teine ka. Meil on kohvid ammu otsas, aga draama ei taha lõppeda. Enamjaol juhtudel, mida meil jälgida on õnnestunud, katkeb röövlinnu kannatus nii umbes kümne minuti järel, suundub uut saaki otsima. Aga täna hommikul on kull üle mõistuse järjekindel.

Nüüd võib õrnasüdameline lugeja imeks panna, et miks issanda pärast te vaesele varblasele ometi appi ei läinud? Aknale koputamisestki oleks ju jahipidaja peletamiseks piisanud. Aga vaadake, this was not our first rodeo, nagu öeldakse. Kui oled juba hea mitu aastat kanjonikaldal elanud, siis on selgeks saanud, et pole sinu asi loodusele vahele segada. Ole tänulik, et jälgida lubatakse, aga ära mine oma, inimlooma eetikareegleid peale suruma. Jaa, vaene surmahirmus varblane. Aga kas kull peab siis nälga surema? Jaa, vaene mahamurtud hirvevasikas. Aga ka koiotikutsikad tahavad suureks kasvatamist.

Niisiis pigistasime tänahommikuse jahistseeni publikuna kohvitasse pihus, salamisi lootes varblase pääsemisele - aga püsti karata, julm röövlind minema peletada ei tulnud ei mulle ega Paulile pähegi. Ja ma ütlen ka täitsa ausalt ära, et meil jäigi teadmata, kuidas vastasseis lõppes, sest peale ca 45 minuti möödumist oli juba viimane aeg omi asju ajama minna, ning sel hetkel oli sündmuspaigas ikka sama seis. Varblane põõsas, kull teda piiramas. Kui elutuppa naasime, olid mõlemad kadunud.

------------

SHARP-SHINNED HAWK, Accipiter striatus
The smallest hawk in North America and a daring, acrobatic flier. These raptors have distinctive proportions: long legs, short wings, and very long tails, which they use for navigating their deep-woods homes at top speed in pursuit of songbirds and mice. They’re easiest to spot in fall on their southward migration, or occasionally at winter feeders.
Hunts mostly by perching inside foliage and waiting for small birds to approach, or by approaching stealthily through dense cover, then bursting forth with incredibly swift flight to capture prey in its talons. Sometimes hunts by flying rapidly among the trees or low over the ground, threading its way around obstacles, taking prey by sudden surprise.
December 10/2017