2018 !
Eestis juba olemas, meil siin mõne tunni pärast tulemas. Hakkab tasapisi hämarduma juba. Paras aeg teha suur kruusitäis kohvi ja võtta aega, et uusaasta-tervitused laiali saata. Foto tegin 2014. aasta novembrikuu härmasel hommikul, siinsamas kodu juures kanjonis. Vastu päikest, sestap viskas värve kah.
December 31/2017
"And now we welcome the new year, full of things that have never been." - Rainer Maria Rilke

ALIEN MOTHERSHIP.
Eilsel pealelõunal oli õhutemperatuur -3°C. Tänasel +14°C. Lumeraasugi pole järel. Kui naaberlinnast kodu poole sõitsime, rippus taevas kahtlase väljanägemisega pilv. Head vana aasta lõppu!
December 30/2017
Pauli foto.

KOKKUVÕTE.
Kui aastaid peaks alfabeetiliselt liigitama, oleks minu lõppeva aasta tunnustäht kindlapeale K: Kutsikas Koeraks Kasvatatud, Kauail Käidud.

Arvatagi, et kui 2017. aasta 1. jaanuari hommikul ärkasime (äratuskellaks kasinasti kaheksanädalane saksa lambakoera hakatis, kelle omanikeks olime olnud vaid kaks päeva), ei murdnud me Pauliga pikalt pead teemal „mida küll uus aasta toob“. Teadagi mida. Pissiloike, nõelteravaid hambaid, hullnaljakaid situatsioone, enda vaoshoidmist hetkedel, mil tegelikult tahtnuks peni maha lüüa, tundide viisi karvase energiapommiga möllamist, tundide viisi turjasügamist ja muud moodi miilustamist. Tänaseks võin öelda, et TEHTUD. Kutsikast kuulekas koer ja kena kaaslane kasvatatud.

Teine lahkuvat aastat defineeriv ettevõtmine oli mu esimene troopikasaare kogemus. Kolm nädalat Kauail, juulikuus. Nimetet geograafilis-klimaatilise regiooni võlude suhtes senini külm ja tundetu püsinud (loe: mind pole eluaeg nn. soojamaareisid tõmmanud), olen tänaseks täiega müüdud. Vast seetõttu, et sain Kauail pigem kohaliku- kui turistielu maitsta. Turismus mulle kohe üldse ei sobi. Aga jah, Kauail avardus mu maailm oluliselt, kuna nägin lõunamaa-elu nn. köögipoolelt.  Olgu siis saladuskatte all ka ära öeldud, et tõenäoliselt peagi taas minek. Samadel asjaoludel. Sedakorda vist isegi pisut pikemaks ajaks.

Anyway, teemasse tagasi, sest mitte ettepoole ei tahtnud ma selles postituses vaadata, vaid üle õla, selja taha. Hästi hea aasta oli. Kui nüüd tikutulega miskit kehvapoolset otsida, siis oma (käsi)tööasjadega ei jõudnud ma sugugi nii hoogsalt edasi kui plaanitud. Aga loll on see, kes vabandust ei leia, eks ole. Kuidas ma kutsika kõrvalt oleksingi saanud täiega tööle pühenduda, ah? :-) Uuel aastal usinamalt.
Detsember 28/2017

 MIINUS 14°C oli täna hommikul, brrrrr!!! Ja külm udu. Päeva peale tuli päike välja, aga ega temperatuur oluliselt tõusnud. Ülehomseks lubab kaheksat soojakraadi. Tagumine aeg. Nädalajagu talve on minu jaoks rohkem kui piisav.
Klaasides Malbec. Tähistasime Lilli opi-järgse koduaresti lõppemist, no ja üksiti ka esimest Jõulupüha. Lootus, et Lillikene veel väga metsikuid tuure üles ei võta läks muidugi täiega vett vedama. Vaadake ise: meil siin vedeleb suupäraseid oksi maas igas mõõdus, aga tema leidis sihukese pooleteistmeetrise juraka. Eks kaks nädalat kartsa annab tunda, energia ajab üle ääre. Hull loom.
Pauli pildid.
December 25/2015

MEIL ON PUU KAH TOAS, kuid mitte kuusk, vaid kadakas, nagu siin Oregoni kodus igal aastal kombeks olnud. Õigemini siis isegi mitte kadakas, vaid kadakapuu oks, igavesti suur, laeni välja. Puu ise jäi alla kanjonisse kenasti kasvama. Aga mis muud kui rahulikke ja mõnusaid Jõule teile kõigile!
Detsember 24/2017
"Aren’t we forgetting the true meaning of Christmas? You know... the birth of Santa?” – Matt Groening

BAD TIMING. Bad. Bad. Baaaad!!
Täna hommikul ärkasime lumesajuga. Vaadake, mul poleks valgete Jõulude vastu midagi, kui ma ei peaks Lillit veel kolm päeva ohjes (loe: rihma otsas) hoidma, operatsioonijärgselt. Aga Lillikene ju-mal-dab lund. Jumaldamine väljendub kontrollimatus kargamises, lumes ringirullimises jne. Ühes õigustatud ootusega, et omanikud lumepalle loobiksid. Aga no pagan võtaks, ei või ju veel. Kolm päeva jäänud piinelda... ja ega siis kah pallipüüdmismänge või mängida, sellega tuleb paar nädalat oodata, aga no saan mina vähemalt rihma otsas lohisemisest priiks. T minus three days, nagu raketirahvas ütleb.
December 23/2017

NAISTEJUTUD VOL 1 - LILLI LÕIKUS.
Sellest on tänaseks juba üheksa päeva möödas, ja kõik väga hästi. Ah et mis lõikus? Steriliseerimine. Õõh, see on kuidagi nii jõle sõna – steriliseerimine. Spaying inglise keeles kõlab hulga paremini mu meelest. Ühesõnaga, Lillikese paljunemise plaanidel kriips peal. Otsustasime opereerida alles peale ta esimeset inna-aega, sest suguhormoonid on kutsika vaimseks ja füüsiliseks küpsemiseks hädavajalikud.

Operatsioonist toibumine ja paranemine on läinud, nagu noore terve koera puhul arvatagi, kiiresti ja ilma igasuguste tagasilöökideta (ptüi, ptüi, ptüi!). Tänaseks on Lilli juba kindlalt veendunud, et me teda piiname – ikka veel vaid rihma otsas jalutame ja palli/pulgamänge ei mängi. Tema annaks juba täiega tuld. Paraku, opi-järgne rezhiim Lilli soovidest ei küsi. Kaks nädalat peale lõikust on füüsiline koormus kee-la-tud. Ja veel mõned nädalad peale sedagi tuleb mõistlik olla. Hmm. Mõiste mõistlik on Lilli ja meie sõnavaras muidugi täiesti erineva tähendusega :-)

Tegu sai tehtud naaberlinna Prineville loomakliinikus, sealsamas, kus Lilli oma esimesed vaktsiinidki sai. Hind kohalikku skaalat arvestades mõistlik, $ 290. Spaying käib muuseas kilohinnaga: mida raskem koer, seda raskem raha. Hinna sees on ka opieelne vereproov ja südametest, lisaks kõrvapuhastus ja küünelõikus. Oo ja kolmel opijärgsel hommikul helistati ja uuriti, kuidas paranemine läheb. Väga kena neist.

Lilliga on lausa lust olnud toimetada, ta on nii kannatlik patsient. Pauli T-särgist õmblesin talle kõhuõmblust kaitsva vestikese, seda hoiab ilusti seljas. Esimesel ööl proovisime ka ‘topsikut’ peas (cone collar), aga see halvas Lillikese täiesti. Ümber kaela lasi ilusti panna, aga niipea kui korra plastmasskoonusega vastu mööblinurka jooksis, tardus paigale ning ei liikunud enam sammugi. Justkui kivistunud! Me siiski veel üksnes vestiga ei riskinud, ja nii ta vaeseke veetiski selle esimese öö kesk elutoa põrandat liikumatult lamades, vahetevahel vaikset halinat kuuldavale tuues. Uskuge mind, see ei olnud haavavalust (valuvaigisteid sai ka, kolm päeva). See oli selle kuramuse kopsiku pärast. Aga noh, sealt edasi on olnud juba lust ja lillepidu, vesti vastu pole tal miskit. Tegime ka paar head pilti vaesest loomast tol esimesel päeval, ta nägi nii nunnult õnnetu välja, justkui väike satelliit-antenn. Aga vot ei pane neid fotosid siia üles, sest:

NAISTEJUTUD VOL 2 - ISIKLIK VERSUS AVALIK.
Kohalike sõpradega on viimasel ajal mitmeid kordi aruteluteemaks olnud 'lapsed sotsiaalmeedias'. Mitte et ma koera lapsega võrdleks, jumal hoidku selle eest. Muuseas Lilli kasvataja vaat et keeldub kutsikat müümast inimestele, kelle sõnavarasse kuuluvad väljendid Dog Mom, Fur Baby, ja muud sarnast. Aga Lilli kopsikupilt seostub mu ajus selle laste eksponeerimise teemaga. Lõdvalt küll, kuid siiski. Niisiis:

Meil Pauliga on paar tuttavat noort perekonda, kelle lapsukeste iga liigutus Facebooki või Instagrami üles laetakse. Ja siis on paar sellist, kus lapse emal-isal puudub isegi FB konto, aga paraku on vanavanemad agarad sotsiaalmeedia kasutajad, klõpsivad põnnidest pilte ja riputavad ilmale imetlemiseks, vanemate teadmata. Mis muidugi pigem varem kui hiljem välja tuleb ning veresugulaste vahel paksu verd tekitab. Ükski nendest keissidest pole iseenesest mõista minu asi. Kuid olen juba mõnda aega mõtelnud, kuidas see põlvkond tittesid, kes täna palja taguotsaga Internetis figureerib (no, alati pole päris paljas, teinekord on mähe ümber, eks ole) – et kas ja kuidas see neid tänaseid beebisid ja väikelapsi ja ka väheke suuremaid tulevikus mõjutab. Või mis me siin imikupiltidest räägime. Juba enne, kui inimene ilmavalgust näeb, on temast kõikvõimalikku materjali vaatamiseks välja pandud, alates esimesest udusest ultrahelipildist kuni ema sünnitusvideoni.

Mul endal Facebooki/Instagrami kohta palju öelda pole, sest ma ei viibi seal, kuid blogidega olen mingil määral kursis. Ja paljudes neist enam-vähem sama lugu. Kõik on avalik. Aga! Värskendava üllatusena komistasin mõnda aega tagasi ühe hiljaaegu emaks saanud eesti naise blogile, tõelisele pärlile – no nii nagu ikka blogi peale 'komistatakse', ühe teise toreda blogi lugemislaua kaudu – ühesõnaga, selles avastatud blogis puudub füsioloogiliselt detailne raseduse kulgemise ja sünnitamise kirjeldus, rääkimata fotodest ja videotest. See-eest postitus, kus värske ema uuest inimesest teada annab – vaat see postitus võtab kokku sünni ime ka ilma tehniliste üksikasjadeta. Või pigem, võtab kokku elu ime, lihtsate sõnadega. Elu tekkimise ime. Imeline lugemine!

Tagasi beebide/väikelaste/sotsiaalmeedia teema juurde – hmm, iseenesest on selle kohta vast vara mingeid põhjapanevaid järeldusi teha. Ja kes see meie järeldustest hoolibki. Hinnang, millega on põhjust arvestada, antakse alles nö. homme. Inimeste poolt, kelle lapsepõlv täna veebis väljanäitusele pandud, nende enda tahtest sõltumata.  Ja võib-olla on hinnangu andmise ajaks avalikku-isiklikku eristav joon kusagile hoopis teise kohta nihkunud, tänasega võrreldes. Või hägustunud. Või hoopiski täielikult kadunud.

Foto: punarinnapojad me räästa all, läinud kevadel. Loodetavasti saan linnuvanematelt andeks, et nende järeltulijad sotsiaalmeediasse vedasin :-)
 December 22/2017
“All human beings have three lives: public, private, and secret.”― Gabriel García Márquez

TALVISE PÖÖRIPÄEVA LÕKE, me iga-aastane traditsioon. Päeva pööras siin täna kell 8:27 hommikul, nii et seekord tähistasime kohviga. Veiniks tundus justkui liiga vara, ja shampuseks (nagu peenemates restoranides/hotellides hommikusöögi juurde käib) oli justkui liiga külm, miinus 7 Celsiust. Valguse taassündi tervitasime tervelt kolme koeraga - lisaks Lillikoerale oli meile seltsiks ka kaks päikesekoera. Üks neist on keskmisel pildil kenasti näha.

 ------------

WINTER SOLSTICE WITH SUN DOGS!
A sun dog or mock sun, formally called a parhelion in meteorology, is an atmospheric optical phenomenon that consists of a bright spot to the left and/or right of the Sun. Two sun dogs often flank the Sun within a 22° halo. The sun dog is a member of the family of halos, caused by the refraction of sunlight by ice crystals in the atmosphere. Sun dogs typically appear as a pair of subtly colored patches of light, they can be seen anywhere in the world during any season, but are not always obvious or bright. Sun dogs are best seen and most conspicuous when the Sun is near the horizon. 
Source: Wikipedia
December 21/2017

MINU NAABRINAISED, osa 6/7
JILL
Karismaatiline proua, see meie Jill. Kunstnik, käsitööline ning, kujutage ette, viie poja ema. Kõik viis juba omakorda lapsevanemad, nii et lastelastest puudust pole. Kui ma esimest korda Jillile külla sattusin, oli tükk tegemist, et mitte vahetpidamata ahhetada. Sest tema ja ta kaasa elamise, siinses mõistes väikesepoolse, lihtsa kodu muudab täiesti erakordseks Jilli kätetöö, mis seintelt vastu vaatab. Maalid ja lapitekid. Kusjuures tundub uskumatu, et kõik see ilu, maalid iseäranis, on valminud  harrastusena - majapidamise, aiatöö, lastelaste kantseldamise ja muu sellise kõrvalt. Lapiteki-hobi on ameeriklaste hulgas laialt levinud, häid tegijaid jagub, aga Jilli looming on neist headest veel paar kraadi kangem. No ja maalid! Suurem jagu õli, natuke akvarelle ka. Kui ma ei teaks, et Jillil on raamatupidajaharidus, arvaksin, et ta on kunstieriala õppinud, tõesõna.

Kusjuures Jillil, jumal tänatud, puudub paljudele harrastajatele omane võltstagasihoidlikkus. Jälgib su reaktsioone naerul näoga, kurrud suurte pruunide silmade nurkades, ja nendib, et kukkus hästi välja jah, samal ajal kui sina ta pintslitööd ülistad või aupaklikult lapiteki serva näpid, et appikene, mismoodi too tehniliselt keerukas, imepeen muster sinna teki peale tehtud on.

Ellusuhtumiselt on Jill... kuidas seda nüüd öeldagi... heas mõttes tüüpiline viie mehepoja ema. Seda praktilist, üksiti abivalmis suhtumist laiendab ta kogu tutvusringkonnale. Murdsid jalaluu? Küll kasvab kinni. Tahad, laenan karke? või: Mõlkisid auto? Ise terve? Teinekord ole ettevaatlikum. Aitan sõiduriista töökotta vedada? No nonsense, nagu siinmail öeldakse.

 Jilli uhke, naturaalselt hõbehall juuksepahmakas oli mulle muide inspiratsiooniks, kui oma loomulikku juuksetooni aastakümnete paksuse värvikihi alt välja kasvatama hakkasin, möödunud aastal. Aga mine sa võta kinni, oli nüüd põhjus selles, et ma pole viite poega sünnitanud, või mu olematus lapiteki õmblemise oskuses, või milleski muus, igatahes läks üritus nimega going gray haledalt vett vedama. Aga mis me siin minust. Tagasi teema juurde.

Jilli ja ta abikaasa koer on kõige verejanulisem neljajalgne kogu me naabruskonnas. Ebamäärast värvi, ebamäärast tõugu, vanust ning sugu. Pisike nagu püksinööp. Mis aga ei takista penil pererahva pahaaimamatuid külalisi kui potentsiaalset kõhutäidet kohtlemast. Jill teeb vähemalt näo, et püüab elukat ohjeldada, aga majaperemees on täielikult koera käpa all. Ülekantud tähenduses muidugi, sest härra on hiiglakasvu. Jilliga, kes minust nii pool pead lühem, moodustavad nad igavesti vahva vastandite paari.

Jill armastab kirkaid toone. Oojaa, need võrratud lehvivad boheemlaslikud pluusid, mida ta kannab... Helesiniseks värvitud kodumaja ümber õitsevad suvel tumeroosadele päevakübaratele lisaks veel sadat sorti püsililled. Maalide ja lapitekkide juures pole kah värvidega kokku hoitud. Paar kuud tagasi tegi abikaasa Jillile kingituse – paigaldas nende tagaaeda köetava ateljeemajakese. Teate ju küll neid valmiskujul müüdavaid puidust kuure/panipaiku. Jilli omal on suured aknad ja puha, pluss väike terrass. Luksus! Nüüd jääb ainult oodata, millal ta oma maalimise-õmblemise lõplikult ümber kolitud saab ning naabriprouad sisseõnnistamispeole kutsub. Jillil ja mul on muuhulgas sarnane veinimaitse, niisiis nihelen juba kannatamatult. 

p.s. Naabrinaise eesnimi privaatsuse huvides muudetud.
Image: Internet
December 17/2017
BETSY. Minu naabrinaised, osa 1/7
CARLA. Minu naabrinaised, osa 2/7
SHARON. Minu naabrinaised, osa 3/7
GLORIA. Minu naabrinaised, osa 4/7
OLIVIA. Minu naabrinaised, osa 5/7

VILKAD VANAINIMESED ehk REALITY BITES.
Ühes neist eestikeelsetest blogidest, mida pisteliselt jälgin, arutleti täna nähtuse "pikad kassajärjekorrad" teemal. Jutt käis Prismadest, Selveritest, ja muudest säärastest. Eraldi kurdeti vanemate kassaprouade aegluse ning kehva silmanägemise üle (ei loe pakenditelt koode välja jne). Samas, ei mingit lugupidamatust - põhiteemaks kassasabad, mitte kassapidajate vanus. Märgiti ka, et tore, et vanemas eas naisterahvaid (60 pluss) tööle võetakse ja tööl hoitakse, aga ostja seisukohast on tegemist suisa piinamisega, kui järjekord ei liigu ega liigu. Millega minagi kahel käel nõus olen.

Sellegipoolest tundsin tungi eakaaslaste kaitseks välja astuda. Tegin tassi kohvi ja ütlesin kommentaariumis sõna sekka, et mu meelest ei sõltu teeninduskvaliteet niivõrd east, kuivõrd kutseoskustest ja inimtüübist - minu kogemust mööda võib kuuekümne tuuris kassapidaja olla poole kiirem kui temast poole noorem kolleeg. Põhimõtteliselt oldi minuga nõus, et tõesti, leidub ka vilkaid vanainimesi. VILKAID VANAINIMESI !?!? Norsatasin naerda, nii et osa kohvisuutäiest nina kaudu välja purskas (väga ebameeldiv!). Vaadake, see oli üks neid valgustuslikke momente, milliseid elus vahel ikka ette tuleb. Mulle nimelt jõudis täie selgusega pärale, et ka mina liigitun kategooria 'vilkad vanainimesed' alla.

Arvatagi, et küsimus ei ole sõnas vilgas, vaid selles teises sõnas. Et hoolimata faktist, et ma liibuvaid  roosilisi teksalõikega pükse kannan, mitte mingeid ravimeid ei tarvita ja iga päev lausa mitu korda kanjonikaldast alla ja üles ronin nagu noor metskits – et sellest kõigest hoolimata kuulun ma tõepoolest eelmainitud inimgruppi. Vilgas küll, aga sellegipoolest vanainimene. Ärge nüüd saage valesti aru - mitte et mulle oleks probleemiks vanainimene olla. Olen sellest ennegi bloginud. Kannan oma viitekümmet kuut ja poolt aastat heal meelel, isegi uhkusega. See tuntud võrdlus mägironimisega - mida kõrgemale ronid, seda kaugemale näed, onju. Aga oma peas olen ilmselt siiski kinni kusagil kolmekümnenda ja viiekümnenda eluaasta vahel. Ega muidu poleks ca kuuekümneste sekka kuulumise fakt mulle täna üllatusena tulnud (koos ninatäie kohviga).

Kuid räägime nüüd kassapidamise teemast kah. Mul endal on kodupoega vedanud. Neil on põhimõte, et kassasabas ei tohi korraga olla üle kolme kliendi. Niipea kui järjekord pikeneb, hõikab kassapidaja valjuhääldisse “three is a crowd!” ja avatakse lisakassa(d). Pood ise on sihuke väikese Rimi tüüpi. Poeketi nimeks Safeway.

No ja lisaks on siinmail teeninduskultuur Eesti omaga võrreldes nagu öö ja päev. Kui kassapidaja minuga rohkem ei suhtleks kui vaid mokaotsast “tere”, nagu Eestis kombeks, arvaks ma, et midagi on õudselt halvasti. Kas siis kassapidajal endal, või minu välimuses/olekus. Meil nimelt räägitakse pikad jutud kassas maha, ja mitte ainult oma kodupoes, kus näod juba tuttavad. Töökiirust see kusjuures ei sega. Aga eks uimaseid teenindajaid kohtab siingi, kuid mulle on mulje jäänud, et enamjaolt on need just noorepoolsed inimesed. But I have been wrong before. Lisaks, mu soosing võib vabalt olla vilgaste vanainimeste poole kaldu. 
December 15/2017
Image: Internet
“I am not young enough to know everything.”― Oscar Wilde

 TEHTUD! Jõulukaardid valmis ja posti pandud. (Üsna aegsasti sel aastal, muidu olen ikka väga hilja peale jätnud, laiskloom.) Pauli kirjatöö, minu käsitöö. Värvimisraamatute värvimata jäänuseid kasutasin. Kaart on taskuks, kiri kokkumurtult sisse pistetud. Kirjas seisab:

CHRISTMAS UPDATE FROM THE NORTH WEST.
WEATHER: Nice with just a bit of turbulence to keep folks honest and warm. Coats are a must with ice cleats in the car just in case. Snowing on the volcanoes regularly and staying chill there. A nice winter all in all.
Merry Christmas!
WHAT TO DO THIS SEASON? Shopping spree? Travel? Spiritual retreat? Gifting? A hermitage? Denial? Craft beer drinking and movie watching? Do something never done before? Walking? Over eating with friends and family? Laughing? Crying maybe? A bit of it all perhaps? Where?
FIRST THINGS FIRST, a tree. Into the canyon in search of the perfect juniper. A perfect juniper must have the correct size; small, it must be in need of trimming or removal, and it might even be a properly bent branch. It could be a ragged scrub needing to be cut down to where a secondary branch can take over. We’ll see in the second week of December…
WE MIGHT, THIS YEAR, celebrate Christmas starting with the turning of the Sun. Maybe light a huge bonfire right before it starts and help it along. Sing some songs, do some toasts and smoke cigars. Invite the neighbors over and anyone who wants to join in, have a BS session and see what happens. Sort of.
WHERE? In the Northwest there is a nasty bit of weather that seems to happen around the holidays; freezing rain. The kind that causes the roads to become slick and scary, very scary. Never seems to fail except this year. We were able to visit the coast for Thanksgiving and had a phenomenal week of perfect travel weather. But you never know. 250 miles on ice gets wearisome indeed and that’s Oregon. So chances are good we’ll be at home. Or in the canyon, or the forest, or the mesa.
Well that being said, Merry Christmas again!
BEEN A GREAT YEAR. We raised up a most excellent little pup named Lilliseeme, the flower seed. She has turned into one of those once in a lifetime dogs. Gives 100%, learns quite easily, no bad vices except one which she’ll most likely outgrow and she just keeps getting better and better.
Yep, been a good year, lots happened and more to come, interesting times to live but you got to make the most of it. Lots of travel, lots of good time at home. Lots of gratitude and blessings around here and we try our best to pass it on.
MERRY CHRISTMAS AND HAPPY NEW YEAR!
Paul & Epp 

LIFE, DEATH, AND MORNING COFFEE.
Juba teist hommikut järjest toimub me eesõue murul. Eile koiotid (vt. eelmine postitus), täna toidujahil raudkull. Lugu järgmine.

Vaevalt on valgenenud. Me Pauliga oma tavalises hommiku-olemises, tugitoolides, kohvikruusid käes, uniselt kanjonisse vahtimas. Läbi akna avaneb vaade lindude söögimajale. Ühel hetkel on pisilinnud aga kadunud. Selge – raudkull jälle kohal. (Ta talvitub meil siin juba mitmendat hooaega muide.) No, algul istub puuoksal, siis lendab maapinnale, hakates veidralt ümber pisikese  barbarissipõõsa keksima. Võtame binoklid appi – eks  muidugi, üks aeglase reageerimisega varblane, emaslind, on äralennuga hiljaks jäänud ja otsib põõsast varju. Iseenesest on tegu üsna mõistliku taktikaga, varblase okkaline kindlus on kullile ligipääsmatu. Nii ta siis tiirutabki ümber põõsa, puhuti selle okstele hüpates, puhuti muljetavaldaval madallennul ümber põõsa kihutades. Eesmärk üks ja ainus: saak pelgupaigast välja meelitada. Möödub veerandtund, teine ka. Meil on kohvid ammu otsas, aga draama ei taha lõppeda. Enamjaol juhtudel, mida meil jälgida on õnnestunud, katkeb röövlinnu kannatus nii umbes kümne minuti järel, suundub uut saaki otsima. Aga täna hommikul on kull üle mõistuse järjekindel.

Nüüd võib õrnasüdameline lugeja imeks panna, et miks issanda pärast te vaesele varblasele ometi appi ei läinud? Aknale koputamisestki oleks ju jahipidaja peletamiseks piisanud. Aga vaadake, this was not our first rodeo, nagu öeldakse. Kui oled juba hea mitu aastat kanjonikaldal elanud, siis on selgeks saanud, et pole sinu asi loodusele vahele segada. Ole tänulik, et jälgida lubatakse, aga ära mine oma, inimlooma eetikareegleid peale suruma. Jaa, vaene surmahirmus varblane. Aga kas kull peab siis nälga surema? Jaa, vaene mahamurtud hirvevasikas. Aga ka koiotikutsikad tahavad suureks kasvatamist.

Niisiis pigistasime tänahommikuse jahistseeni publikuna kohvitasse pihus, salamisi lootes varblase pääsemisele - aga püsti karata, julm röövlind minema peletada ei tulnud ei mulle ega Paulile pähegi. Ja ma ütlen ka täitsa ausalt ära, et meil jäigi teadmata, kuidas vastasseis lõppes, sest peale ca 45 minuti möödumist oli juba viimane aeg omi asju ajama minna, ning sel hetkel oli sündmuspaigas ikka sama seis. Varblane põõsas, kull teda piiramas. Kui elutuppa naasime, olid mõlemad kadunud.

------------

SHARP-SHINNED HAWK, Accipiter striatus
The smallest hawk in North America and a daring, acrobatic flier. These raptors have distinctive proportions: long legs, short wings, and very long tails, which they use for navigating their deep-woods homes at top speed in pursuit of songbirds and mice. They’re easiest to spot in fall on their southward migration, or occasionally at winter feeders.
Hunts mostly by perching inside foliage and waiting for small birds to approach, or by approaching stealthily through dense cover, then bursting forth with incredibly swift flight to capture prey in its talons. Sometimes hunts by flying rapidly among the trees or low over the ground, threading its way around obstacles, taking prey by sudden surprise.
December 10/2017

MEIL, KUJUTAGE ETTE, OLI TÄNA HOMMIKUL KAKS KOIOTTI EESÕUE MURUL.
Oot, kuidas selle õigekirjaga on? Kas kaks koiotti, kaks koiotit või kaks koioti?
Anyway. Kella üheksa ajal tulen mina maja tagumistest ruumidest, ja Paul, silmad suured kui tõllarattad, teatab mulle, et peletas napilt minut aega tagasi murult minema kaks kohale hiilinud elukat. Lilli, kelle kennelist koiotid hästi näha olid, ei lõpetanud muidugi lõugamist veel tükk aega peale seda, kui kutsumata külalised kadunud.

See oli koiotitel esimene kord nii jultunult päevavalges ligi tulla nende 3,5 aasta jooksul, mil me siin majas elanud oleme. Ööpimeduses on teine asi, tihtipeale oleme lausa ukse eest koiotikakat leidnud. Pauli sõnul olid loomad siiski kenasti prisked, terve väljanägemisega, nii et marutaudiga tegemist pole. Ja vaevalt haiged loomad ka kahekesi koos liiguksid. Nii et ei tea jah, mis neil siis täna arus oli. Viimane nädal aega on üsna külm olnud, ööseti minus kümne ligi, päeval mõned kraadid soojem. Aga muidu kena, päikeseline ja tuuletu - sooja otsima nad vaevalt tulid. Ja Lilli söögikausi korjan kah alati kohe eest ära, niipea kui tühi on, et toidulõhn üle kanjoni ei lehviks.

FOTO pärit arhiivist, sellel on kenasti näha murulapp, mida koiotid täna väisasid. Võiks lausa öelda, et tulid meile elutuppa, onju. Sealt rohu tagant algab kohe kanjon, nii et tegelikult pole ime, et meile siia igasuguseid metsaelukaid eksib. Ahjaa, ja need valged A4 paberilehed akendel, need on lindude tarvis. Kaks korda aastas, rändeaegadel, lähevad teised peast puhta segi, rammivad klaasi, arvates, et sealt saab läbi lennata. Mitte et meil akendest kahju oleks, aga linnukestest küll. Katse-eksituse meetodil avastasime selle paberitriki. Valge ristkülik hoiab enamiku eemale - peale üksikute kamikazede, kellest mõned on õnnestunud isegi elule tagasi toibutada.   
December 09/2017
"Danger was waking in the camp behind, first with one sharp cry, then another and another, until throat after throat took up the sound and the yapping turned into a roar." – Vingie E. Roe, The Maid of the Whispering Hills

Thanksgiving, Neskowin, Oregon.
LILLI ESIMENE AVALIK ETTEASTE! See tähendab, rahva sekka oleme teda ju küll viinud, naaberlinnadesse ja pubidesse ja nii edasi. Aga Tänupüha-reis ookeani äärde oli Lillikese esimene road-trip, veetis hea mitu päeva meiega autos ja pisikeses üürikorteris.

Et kuidas siis läks. Ma vist mingi paar postitust tagasi juba mainisin, et Lilli osutus fantastiliseks reisikaaslaseks. Kümne punkti skaalal annan üksteist :-) Esiteks, autos vait kui sukk ja tasane kui lammas. Unustaks lausa ära, et selja taga on puur koeraga, kui Lilli poleks nii mingi paar kuud tagasi endale car sicknessi sebinud. Googeldasin ja konsulteerisin kasvatajaga ka, olla noorte koerte viga, tasakaalu-elundid arengujärgus. Loodetavasti kasvab välja. Kusjuures kummaline, et päris pisikese kutsikana sõitis Lilli autos ühegi probleemita. Anyway. Nagu ütlesin, võinuks koera olemasolu lausa unustada, kui esimese sõidutunni jooksul me minibussi tagaosast vaoshoitud öökimist ei oleks kostnud, ajuti. Vaene loom. Õnneks läheb sõidupäeva edenedes asi reeglina paremaks, siis Lilli lihtsalt magab. Olen nüüd juba niipalju tark kah, et enne teeleasumist talle süüa ei anna. Pissipeatuses vahetan küljealuse puhtaks ja kuivaks, sest eks midagi maost ikka välja tuleb ju, isegi tühja kõhuga. Paraku on see aga ka kõik, mida ta heaks teha saame  – peale täieliku ignoreerimise sõidu ajal, sest pidev üle õla vahtimine ning „oh sa vaene loom“ soigumine annaks asjale veelgi hoogu juurde. Lilli arvaks, et midagi on tõesti väga hullusti, mis me muidu lohutame.

Aga kui see eelkirjeldatud ebamugavus välja arvata, siis kõik ülejäänu oli reisi-Lilli juures viis pluss. Apartemendi tarvis oli meil suur, imelihtsalt lahti-kokku käiv metallpuur kaasa võetud (samas mõõdus Lilli koduse öö-puuriga). See oli üks äraütlemata tark tegu, sest sai looma jalust ära panna, kui ta rannal ringituiskamisest oimetuna võõras korteris ringi kooberdas, puhkamiskohta otsides. Peni puuri, puurile kate peale (no väikse piilumisvaru talle ikka jätsime), ja rahu maa peal.

Rand oli meil kohe ukse all, seal sai ikka üksjagu aega veedetud. Lilli, tänu taevale, on sujuvalt loobunud oma kutsikapõlve kombest igale vastutulevale kahejalgsele palavat armastust avaldada. See oli kaasinimestele muidugi väga nunnu, aga meile Pauliga väga tüütu. Tahaks nagu oma asja ajada, aga kodanikud roomavad käpuli maas ja kudistavad kutsikaga. No, ega neile seda väga ette heita ei saa, saksa lambakoera kutsikas lausa kisub kudistama... aga sellegipoolest kippus väsitavaks. Tänasel päeval ei pööra Lillikene inimestele enam erilist tähelepanu, kohtleb sõbraliku ükskõiksusega.

Koerte vastu tunneb muidugi huvi, kuid mitte liialdatult. Mulle oli tõeliseks üllatuseks Lilli  „tunnelnägemine“, kui (alguseks niisama naljaviluks) talle rannal mõningaid kuulekus- ja kontsentratsiooniharjutusi pakkusin, neid, mida koduski teinud oleme. Koeraomanikud küllap teavad, et oma koduõuel pole mingit probleemi loomalt veatut sooritust ja keskendumist kätte saada. Aga proovi seda teha treeningpaltsil või pargis vms avalikus kohas, segajate juuresolekul (inimesed, koerad) – ebaõnnestumine on vaat et kindlustatud, kui just pikalt vastavat trenni pole teinud. Aga Lilli. Tema oli nagu vana kala seal rannal. Vahtis mind ja mu käes olevat puupulka justkui laps Jõuluvana, pilku kõrvale pööramata, ümberringi toimuvast (koerad, igas vanuses inimloomad) end häirida laskmata. Wow. Ma olin ikka täitsa müüdud, korrutasin Paulile vahetpidamata, et vaata, vaata, mis toimub! Et Yarkoga sain aastaid vett ja vilet, enne kui koeralt ligilähedasegi keskendumise saavutasin. Issakene, jah, ma olen ikka nii uhke Lillikese üle. (Tuletan meelde, et lõviosa oma noorest elust on ta ju veetnud in the middle of nowhere, kanjonikaldal, ilma erilise sotsiaalse läbikäimiseta, kaaslasteks vaid mina ja Paul. Nii et igasugu uued tutvused võiksid olla põnevamad - aga näe, ikka eelistab meid. Yessss!)

No mis siis veel. Ah jaa. Emase koeraga on sada korda lihtsam ja kiirem pissipeatusi teha, nii tee ääres kui hotellide/motellide koertepissitamise-platsidel. Isane veab sind minutite kaupa rihma otsas järel, kõiki lõhnu vaja nuusutada, iga posti, põõsa ja puu juures sirtsutada. Lilliga on töö kiire ja korralik. Natukene nuusutab ringi, tutvub olukorraga, siis ajab kiirelt oma asja ära. Konkreetne värk. Lisaks, tal on juba pisikesest peale naljakas harjumus pissipeatuse lõpetamisest märku anda korraks maha istudes ning end tagajalaga vasakult küljelt sügades. Et TEHTUD.

Ega ma Yarko kui reisikaaslase üle ka kurta ei saa, see oleks lausa patt. Aga temal oli jah see komme autos ruiata, ja nood eelmainitud isase trikid. Muud väga meelde ei tulegi. Lilli on nüüd siis veel samm edasi, reisikäitumise koha pealt. No ja ta alles verinoor ka ju, nii et arenguruumi on veelgi.
December 07/2017
“Dogs feel very strongly that they should always go with you in the car, in case the need should arise for them to bark violently at nothing right in your ear."- Dave Barry

PAUL ON KANGESTI RAHUL OMA UUE ÄÄSIGA.
Ääsi tellis ta, üllatus-üllatus, Leedust. Töötab propaani peal. Kui veel New Mexicos elasime, sepistas P. traditsioonilist söe-ääsi kasutades... oot mul peaks kuskil pilte ka olema... näe leidsingi. Kolmas foto, sepistavad seal koos ta noorema pojaga. Kuhu ma jäingi? Ah jaa, et miks nüüd siis propaani-ääs? Põhjus lihtne ja pragmaatiline. Meil on siin Kesk-Oregoni kõrbes suvel NII kuiv ja tuleohtlik, et iga väiksemgi säde on patust. Ja kuna Paul taob rauda lageda taeva all, oleks kanjonikaldal lõõmav ääs sulaselge saatusega mängimine. Ühesõnaga, propaan. Peale kõige muu on ka nö. puhtam, sepp ei pea söevingu sisse hingama. Noh, eks die-hard sepatöö fännid vaatavad muidugi gaasi-ääsi peale viltu, aga välitingimustes siiski mõistlik lahendus. Hobi tarvis ju ekstra sepikoda ehitama ei hakka. Veel. Never say never...
December 02/2017
“I saw a smith stand with his hammer, thus, The whilst his iron did on the anvil cool."- William Shakespeare , King John (1598), Act IV, scene 2, line 193