MA EI MAHU ENAM OMA LEMMIKPÜKSTESSE, YEHAA!
Lolliks olen läinud, mõtlete. Et sedasi rõõmustan. Ei, ei ole lolliks läinud. Lugu järgmine.
Eluaeg, või no täpsemalt teisme-east saati olen tahtnud kasvõi paar kilogi rohkem kaaluda. Aga mida pole looja poolt antud, seda pole. Millaski kirjutasin isegi blogisse nutulaulu kerge inimese raskest elust ja kaaluteemalistest topeltstandarditest. Aga nüüd! Juba mõned kuud on mul tunne, et riided hakkavad kuidagi kokku tõmbuma. Püksid iseäranis. Ja paar päeva tagasi, kujutage ette, ei läinud lemmik-püksipaari lukk enam kinni, vingerda ja tõmba kõhtu sisse palju tahad. Osa elanikkonnast langeks antud situatsioonis musta masendusse, eks ole. Mina aga, vastupidi, kiljusin vaimustusest, keerutades tükk aega õnnelikult peegli eest.

Pükstest, eriti noist eelmainitud lemmikutest, on muidugi kahju lahkuda. Kuid ei tule kõne allagi, et ma nad kappi peenemaid päevi ootama paneks. Loodetavasti ei tule need peenemad päevad enam kunagi tagasi :-) Fotol olev paar mahub veel jalga, annab venima, kuna puuvillal väheke spandexit hulgas. Jaa, roosidega püksid. No ütleme nii, et pühapäeval kirikusse nendega just ei läheks, aga kodus hiiglama lõbusad kanda. Oh wait. Ma ju ei käigi kirikus.
November 28/2017