LEHTI MUUDKUI PUDENEB JA PUDENEB JA LÕPPU EI PAISTA.
Iluaed on loodud hea hulk aastaid enne, kui meie siia kanjonikaldale elama kolisime. Siiski oleks mul maastikuarhitektile üks väike ettepanek. Et teinekord ehk ei planeeriks lehtpuid otse aiatiigi kaldale. Igavesti ilus on vaadata küll, kui kuldne lehe-tekk vee peal hõljub, aga keegi peab need ju kokku õngitsema, muidu jäävad teised tiigipõhja mädanema. No ja kesse muu see "keegi" on kui mina. Ja vesi on külm ka juba, nii et lehti tuleb tiigikaldalt liblikavõrguga õngitseda, enam jalgupidi sisse kargama ei kipu. Eks ta ole. Esimese maailma probleemid. Vaade on sihuke, et võtab hinge kinni, aga näe, inimesel ikka kiun lahti:-)

Vananaistesuvi kestab ikka veel. Päeval nii viieteistkümne soojakraadi ringis, ööseti küll juba kahutab. Nädala lõpuks lubavad üleval mägedes lund...
October 31/2017
“Come, little leaves," said the Wind one day, "Come to the meadows with me and play. Put on your dresses of red and gold; For Summer is past, and the days grow cold.”― George Cooper

MINU NAABRINAISED, osa 2/7
CARLA
Tollel kevadisel pealelõunal rüüpas me elutoas kohvi minule lisaks veel seitse naist. Nimelt saame oma „küla“ prouadega kokku iga kuu kolmandal kolmapäeval, minu kord oli võõrustada. Olime otsustanud, et igaüks võtab parasjagu lugemisel oleva raamatu kaasa, ja et räägime üksteisele, mis sorti asju me loeme. Mitte et meil mingi lugemisklubi oleks, mkmm, aga  kokkusaamised on tihtipeale temaatilised. Seekord siis raamatu-eri. Tuli välja, et proua X jumaldab krimkasid, proua Y biograafiaid, ja nii edasi. Mõned eelistused olid lausa üllatavad – no ei ootaks ju tõuveistega tegelejalt science fiction huvi. Või mida mina tõuveistest tean, ehk ongi otsapidi ulmega seotud?

Ühesõnaga, jõudis isikliku lugemisvara tutvustamise kord Carla kätte. Tema on mulle kuidagi lähedane tundunud sest ajast saati, kui mind naabrinaiste kohviringiga ühinema kutsuti. Tegemist minust paar aastat vanema, heas füüsilises vormis blondiiniga. Tumepruunid silmad, õlgadeni ulatuvad, õige kergelt hallinevad juuksed, alati naeratav, väheke tütarlapseliku, ujeda olekuga. Carla omab riietuse, soengu ning kodusisustamise osas kenakest stiilitunnet, toidu ja veinide osas samuti. Eluaeg riigiametnikuna töötanud, tänaseks pensionil, kaks last ammu oma elu peal, maitseb Carla kättevõidetud vabadust, veetes arvestatava osa aastast koos abikaasaga ringi rännates, vahetevahel ka rahvusparkides vabatahtlikuna töötades. Nad on muide kah „värske“ abielupaar nagu meiegi Pauliga – minu teada vaid seitse aastat abielus olnud. Oo ja nende kahe armastusloost võiks filmi vändata – kuidas aastaid üksteise järele õhati, kuid kohusetunne sundis laste iseseisvumiseni eelmiste elukaaslaste kõrval püsima – ja kuidas siis lõpuks oli tulvavesi ja ilutulestik ja... Ega Carla seda kõike ei reklaami, tagasihoidlik nagu ta on, aga kord sattusime usalduslikult juttu ajama, ja nii ta mulle oma elu-ust paotas. Ning last but not least – Carla ja ta kaasa on andunud koeraomanikud nagu meiegi. Lillist kaks kuud noorem jahikoer, isane. Mistap pole ime, et me kaks, mina ja Carla, hästi klappinud oleme.

Tulgem aga nüüd tagasi meie elutuppa. „Carla, sinu kord. Mis raamat sul siis praegu käsil on?“ Carla on jupp aega vait. Näha, et vastus pole kerge tulema. Vaatab kõhklevalt kordamööda kõigile otsa, viimaks kinnitab pilgu minule ja, hingates sügavalt sisse, sõnab vaikselt: „Ma ei loe raamatuid. Ma loen ainult Piiblit“.

----------------------------------

Kui mulle, eestlasele, raamatu-rahva hulgas kasvanule, oleks enne ülalkirjeldatud momenti ennustatud, et ma saan väga hästi läbi kellegagi, kes tunnistab, et ei loe raamatuid, et tema ainus kirjavara on Piibel – ma oleks ütlejat peast segaseks pidanud. Et halloo, mida mul sellise inimesega ühist saaks olla? Millest rääkida? Peale Carla ülestunnistust aga on mõningad mu inimloomuste sobivuse alased tõekspidamised (loe: eelarvamused) veidike kõikuma löönud.

Kas ma vaatasin peale seda pärastlõunat Carlat teise pilguga? Jah vaatasin, ja päris jupp aega. Olgem ausad, shokk oli ikka tõeliselt vägev. Järgnevatel kokkusaamistel tabasin end mõnigi kord Carlat salamisi piidlemast, eelkõige siiski iseenda üle imestades. Et kuidas mul küll midagi nii olulist märkamata jäi? Aga siis hakkas hämming tasapisi lahtuma. Sest kõik need omadused, mille tõttu ma end Carla seltsis hästi tunnen – need pole ju kuhugi kadunud. Kusagilt on Carla ometi oma maailmavaate ammutanud, sellise, mis minu omaga hästi haakub. Kui see ka pühakirjast tuleb, mitte muust lugemisvarast – lõpptulemus on ju tegelikult sama.

p.s. Naabrinaise eesnimi privaatsuse huvides muudetud.
Foto: Internet
October 29/2017
BETSY. Minu naabrinaised, osa 1/7
SHARON. Minu naabrinaised, osa 3/7
GLORIA. Minu naabrinaised, osa 4/7
OLIVIA. Minu naabrinaised, osa 5/7
JILL. Minu naabrinaised, osa 6/7

MINU NAABRINAISED, osa 1/7
BETSY
Meie maavaldus siin Oregoni kodus piirneb lõuna- ja lääneküljest Betsy perekonnale kuuluvate põldudega. Ma ei kujuta täpselt ette, kui suur nende farmi pindala on, aga ütleme nii, et üü-ra-tu. Spetsialiseerunud seemnekasvatusele (porgand, erinevad heintaimed), lisaks lutsern ja münt. See viimane kasvab neil aroomiõli tootmiseks, meile Pauliga tõeline kingitus noil hilissuve päevil, kui mündikoristus käsil. Mmmmmilline lõhn!!

Aga tagasi Betsy juurde. Väikest kasvu, vaheda sõnaga brünett. Pakun, et umbes minuvanune. Poisipea, prillid, kanavarbad päevitunud silmanurkades. Mees, kaks täiskasvanud poega, miniad, lapselapsed. Aga vaadake, lugu järgmine, et Betsy pole traditsiooniline farmerinaine. Jaa, muidugi hoiab ta suurt majapidamist korras ja haldab farmi raamatupidamist, kuid Betsy tõeline kirg ei ole teps mitte põllud, vaid hoopiski maanteed. Sest Betsy, kujutage ette, on arvestataval tasemel maratonijooksja. Boston, Chicago, New York, Philadelphia – need vaid mõned USA suurematest maratonidest, millest ta osa on võtnud.

Mulle jääb mulje, et iga kord, kui me Pauliga linna läheme või sealt tuleme, on Betsy me miilidepikkusel külavaheteel trenni tegemas. Jookseb keskendunult, mööduvatele autodele viipab lühidalt, silmi teelt tõstmata. Kui Betsy meesperet pole ma iial muud riietust kandmas näinud kui teksad, ruuduline särk, nokkmüts ja kobakad saapad, siis tema on justkui teisest maailmast oma neoonvärvides spordiriiete ja vingete tossudega.

Mõned aastad tagasi tabas Betsyt peale Bostoni maratoni finishit südameatakk. „Jumal tänatud, et sattusin suurlinnas olema, kui see juhtus. Siin Kesk-Oregonis poleks ma nii kvaliteetset arstiabi elu sees saanud“, poetas Betsy mokaotsast, kui sellest sündmusest mulle jutustas. Ilma naljata, Bostoni arstid olla öelnud, et jamaks oleks varem või hiljem nagunii läinud, tol päeval hoidis jooksmine tal hinge sees, süda oli nö. sunnitud töötama. Aga jätame nüüd selle haiguse-jutu, sest tänaseks on Betsy taas terve kui purikas ning jookseb jälle, igapäevase väikese ravimiannuse abiga.

Betsy pere erineb (nii teiste naabrite sõnul kui ka me oma kogemusel) ümberkaudsetest elanikest selle poolest, et nad hoiavad väga omaette. Muu kogukond suhtleb päris tihedalt. Meiegi, endised linnavurled, oleme omaks võetud. Aga Betsy ja ta meespere reeglina naabrite potluckidel ei osale. Põhjust ei oska keegi öelda, eks inimesed olegi erinevad. Mul ja Betsil on siiski väike e-maili suhtlus välja kujunenud, asjalikult harv, aga sõbralik. No näiteks Betsy annab teada, kui nad kulu plaanivad põletada, mina just raporteerisin Lilli jooksuajast.

Enne kui me Pauliga siia kanjonikaldale kolisime, olid Betsy pere mehed harjunud meie maadel jahti pidama. Uute naabrite ilmumine tekitas alguses paksu verd stiilis „ma olen eluaeg selles kanjonis kitsi ja oravaid lasknud, nüüd äkki tulevad mingid ilueedid, ise pole põllumehed ega midagi, aga arvavad, et võivad öelda, kuidas asjad käivad“. Noh, arvasime tõesti, ja arvame siiamaani. Betsy abikaasa ja pojad paugutavad nüüd oma püsse kaugematel põldudel, ning tundub, et on oma suhtumist meisse väheke muutnud. Et pole need Harmonid kõige hullemad peenutsejad ühti, kõlbavad hädaga naabriteks küll.

Aga see selleks. Betsyga loodan millaski ikka teise või kolmandagi kohvi juua – esimene on meil tehtud, kaks aastat saab vist sellest juba. Noh, eks Betsyl ole keeruline kohvitamiseks aega leida kah, kõige selle farminduse ja maanteemiilide mõõtmise kõrvalt. Küll me jõuame.

p.s. Naabrinaise eesnimi privaatsuse huvides muudetud.
Foto: Internet
October 26/2017
CARLA. Minu naabrinaised, osa 2/7
SHARON. Minu naabrinaised, osa 3/7
GLORIA. Minu naabrinaised, osa 4/7
OLIVIA. Minu naabrinaised, osa 5/7 
JILL. Minu naabrinaised, osa 6/7

pisiasjad /it's the little things...
October 23/2017

VIHMANE PÜHAPÄEV. Kanjon lõhnab kadakapuiselt ja salveipõõsaselt. Panin kondileeme tulele, meeleolu tekitamiseks või nii. Paul saabub tuleval nädalal pikemalt töölähetuselt, Idarannikult. Töölähetus, hmm. Komandeering on justkui vahvam sõna, aga kõlab pruukimiseks siiski liig venepäraselt, minu jaoks. No ja puljong on ikka neist DD Ranch'i maheveise kontidest. Jällegi  imelik sõna – maheveis. Mis pagana mahe? Grass fed beef inglise keeles.

Olen siin hea mitu korda hoogu võtnud, et Weinsteini/Rõivase teemal kirjutada. Treisin paar draftigi, aga avaldamisvalmiks neid ei saanud. Mu ühiskondlik närv käis seoses Las Vegase veresaunaga väheke maha, nüüd olen kerges hibernatsioonis, toibun. Teravatesse teemadesse sukeldumisega on justkui rabamatkaga, mu meelest. Et kui laudteel püsid ja sood sorkima ei lähe, on päeva lõpus kena, kerge, kuiv olemine. Aga astu vaid samm kõrvale - kisub sisse ühe jala, seejäral teise. Porine, raske ja vastik. Ma tihtipeale valin siiski sumpamise, sest noh, loodushuvi ju. Et vaataks üht või teist asja lähemalt. Aga sedakorda ei kehutanud mind sohu hüppama vist seetõttu, et liik kui selline (esindajateks eelpool nimetet W ja R) täiendavat vaatlust ei vaja. See teadustöö on juba tehtud.

Lillikese jooksuaeg käib täistuuridel. Esialgu veel austajate horde maja ümber ei luusi (ptüi, ptüi, ptüi :-) Saatsin naabritele hoiatavad e-mailid, et kui te isased koerad peast segi lähevad, on sellel mõjuv põhjus. Lähima majapidamiseni on küll ca 10 minutit kõndi ja teisteni veelgi enam, aga noh, koera nina tunneb soodsa võimaluse ära ka miilide kauguselt. Lillikene saab meil paar kuud pärast käesolevat jooksuaega steriliseeritud. Paljud omanikud teevad seda varem, aga ma olen asja uurinud ja kasvatajaga aru pidanud, ja otsustasime siiski esimese jooksuaja ära oodata. Sest: hormoonid. Neid on looma füüsiliseks ja vaimseks väljaarenemiseks tarvis. Pole muidugi reegel, aga enne esimest jooksukat steriliseeritud emased kipuvad jääma kehaehituselt kergeks, iseloomult "tütarlapselikuks". Lilliga on nende paari esimese päeva jooksul juba märgatavad muutused toimunud – justkui oleks üleöö täiskasvanuks saanud. Silmavaadegi on kuidagi teine. Ja noh, siis veel ajutised, hormoonide möllamisega seotud nähud – tahab hirmsasti õrnutseda, aga samas on näiteks kammimise ajal turtsakam kui tavaliselt. Neli päeva möödas, ca kakskümmend veel ees, kullipilgul valvamist, ainult rihma otsas jalutamist, perenaisel kivid taskus ja tugev toigas käes. Sest mine sa neid pagana koiottegi tea, isased on siin Lillikesele juba varemgi silma visanud. Õnneks on selleks kõige ohtlikumaks jookusajanädalaks Paul kah juba kodus.
October 22/2017 
“Poetry is like a beef bouillon cube; it's hardly ever needed (or perhaps never needed at all); it sits in its precious wrapper, well out of view, until everyone has forgotten it's there.”― Joe Wenderoth

LILLI TEEB KOERUSI HOOPIS TEISTMOODI KUI YARKO NEID TEGI.
Või õigemini, Yarko koerusi ma tegelikult väga ei mäletagi, paar kutsikapõlve keissi välja arvata. Hiljem oli ta sihuke soliidne ja kuulekas isane. Eks ma olin/olen  karmi käega koeraomanik kah, loomadele väga interpretatsiooniruumi ei jäta. Seda võib, seda ei tohi - reeglid paigas ühesõnaga.

Aga Lillikene, tema oskab tihtipeale sellest must-valgest kohtlemisviisist mööda hiilida. Ta on tegelikult väga mõistlik kutsikas olnud, mingeid suuremaid sigadusi ei olegi ette näidata, aga jah need väikesed koerused... Lilli nimelt teeb koerust nö. osade kaupa. No võtame näiteks soki-koeruse. Ei ole nii, et varastab soki, närib seda mõnda aega, ja koerus kirjas. Kuna ta jumaldab sokke (ei lõhu neid, kohtleb väga õrnalt), oleme vahel mõne maja peale vedelema "unustanud", looma rõõmuks. Lilli, olles säärase ootamatu õnne avastanud, ei torma aga otsekohe sokki nätsutama. Ütleme, et leidis soki magamistoast. Sel puhul tipib ta (sokki esialgu maha jättes) elutuppa või kööki, et kindlaks teha, kus me Pauliga parasjagu oleme. Inimesed lokaliseeritud, kiirustab Lilli tagasi magamistuppa ning mõnda aega valitseb seal kahtlane vaikus. Selge – miilustab sokiga. Läheb natukene aega mööda, Lilli ilmub uuesti, seekord juba sokk hambus, et me reaktsiooni kontrollida. Nüüd tuleb meie etteaste: küsida naeru tagasi hoides ja päid vangutades pool-etteheitval häälel „Lilllliiiii, mis sul suuuuuus on?“ Mispeale tema taas magamistoa sügavustesse tõmbub, võltsilt süüdlaslik nägu peas, sokk ühes loomulikult. Niimoodi testib ta meid paar korda. Lõpuks ei pea enam vastu, hakkab elutoas ringiratast kihutama, pead selga visates ja sokki õhku loopides, endal silmavalged välkumas. Meie Pauliga oleme selles staadiumis juba võimetud mingeid koolituslikke signaale edastama, sest jubedalt tuleb naer peale, ja no üldiselt nii ontlikule noorele koerale peab ju ometi mingeid krutskeid lubama.

Aga nüüd siis SUUR UUDIS kah: nimelt algas Lillil täna esimene jooksuaeg. Täitsa „õigel“ ajal, paar nädalat enne aastaseks saamist. Lillikese kutsikapõli on ametlikult lõppenud.
October 19/2017
“The greatest pleasure of a dog is that you may make a fool of yourself with him, and not only will he not scold you, but he will make a fool of himself, too.”― Samuel Butler

CALIFORNIAST SAI LÄINUD NÄDALAVAHETUSEL ESIMENE USA OSARIIK, KUS LEGALISEERITI KOLMAS SUGU.
Nüüdsest on sealsel alalisel elanikul võimalik isikutunnistuse ja/või autojuhilubade taotlemise/uuendamise vormi täites võimalik valida senise kahe asemel kolme "gender" kastikese vahel, kuhu rist teha: Male, Female, Non-binary. Lapse sünnitunnistuse puhul teevad otsuse vanemad, laps saab soovi korral hiljem muudatuse teha, minu teada; nimetet seadusetähe peenikest kirja pole lugenud.

Näen vaimusilmas, kuidas EKRE poisid käsi ringutavad. Mis seal salata, oleksin minagi, soolise identiteedi küsimustes kõvasti üle keskmise salliv ja vabameelne, korraks kulmu kergitanud, kui mu maailmanägemust ning anatoomia-alaseid teadmisi poleks oluliselt avardanud National Geographic,  2017 jaanuari erinumber (meil käib paberväljaanne). 

Anyway. Tolles NatGeo numbris oli muuhulgas ka pikem artikkel tollest kolmandast soost. Kusjuures nimetet geneetiline iseärasus (omada üheaegselt nii mehe kui naise primaarseid sugutunnuseid) on tükk maad levinum, kui laiem üldsus seda arvatagi oskab. Või tunnistada tahab. Kogu planeedi elanikest  tervelt 1,7 % omab nn. intersex erijooni. Võrdluseks: suures plaanis sama on punapeade arv inimkonna lõikes. Hämmastav, kas pole? Sest mis on esimene küsimus lapse sünni puhul? Just. "Kas poiss või tüdruk?" Aga kui verivärske ilmakodaniku sugu polegi otsekohe pärast sündimist võimalik paika panna, vähemasti mitte vanal heal visuaalsel meetodil?

Ent mis ma siin ikka pikalt. Teemakohane põhjalik artikkel The Guardianilt - vähemalt minu jaoks oli hiiglama hariv ja huvitav:
'We don’t know if your baby’s a boy or a girl': growing up intersex

-------------

California Becomes First State To Legally Recognize A Third Gender

GROWING UP INTERSEX:
/…/ Being born with a blend of female and male characteristics is surprisingly common: worldwide, up to 1.7% of people have intersex traits, roughly the same proportion of the population who have red hair. But when it comes to wider public awareness of what it is like to be intersex, there is almost none. While the transgender rights movement gathers momentum, and a growing number of people are choosing to identify as “non-binary” – neither male nor female – those who are born outside the physical categories of male and female sex have found it more difficult to have their voices heard. They are atomised, connected only by condition-specific support groups rather than united under a broader intersex umbrella. /…/
Read more:
Image: Internet
October 17/2017

JOHN GALSWORTHY "FORSYTE’IDE SAAGA" NELJA DOLLARIGA. WOW.
1969 aasta väljaanne, Charles Scribner’s Sons, New York.

Humane Society of Central Oregon Thrift Store on kasutatud raamatute kulla-auk. Iga jumala kord, kui toda heategevuspoodi külastan, tulen kaenlatäiega välja. Hinnad kõiguvad viiekümne sendi ja viie dollari vahel. Tavapoodidega võrreldes on isegi viiedollariline raamat poolmuidu saadud. Kulla-auk, ma ütlen veelkord.

Olen tänavu juba üsna mitme aastate eest eesti keeles* loetud raamatu peale sattunud, nüüd siis originaalkeeles. Lugedes tekib kummaline tunne - justkui oleks tuttav tekst, ja samas nagu pole kah. Viimatine oli Ursula Le Guini  The Left Hand Of Darkness. Eesti keeli "Pimeduse pahem käsi", Mirabilia, Krista Kaera väga heas tõlkes. Muide üks mu lemmik sci-fi romaane läbi aegade. Soovitan kahe käega, pahema ja paremaga. Eriti aktuaalne praegu, mil soolise identiteedi küsimused päevakorral. (Kusjuures Le Guin elab siinsamas meie lähedal Oregonis, Portlandis!)

Kuhu ma jäingi? Ah jaa, see inglise keeles üle lugemine. Ja need Forsyte’id. Mul olid nad Eesti kodus Suurte Sõnameistrite sarjas, Marta Sillaotsa hiilgav tõlge. Tunnistan, et "Forsyte’ide saagaga" on mul eriline suhe. Üks neid 'vähemalt kord kahe aasta jooksul loen jälle' lugemisi. Pähe kulunud. Võin ükskõik millisest kohast avada, tean sõna-sõnalt, mis toimus eelmisel leheküljel ja mis saab järgmisel.

Kuid see polnud teps mitte armastus esimesest silmapilgust. Asi oli mu kahekümnendate eluaastate mässumeelsuses. Ei mässanud ma aga Inglismaa kõrgklassi snobismi vastu, mkmm, vaid hoopistükkis lähisugulaste kirjanduslike eelistuste ja lugemuse (mis tõele au andes oligi erakordselt suur) igal võimalikul ning võimatul juhul eksponeerimise vastu. Üheks noist mustmiljonist loetud teostest  oli muidugimõista "Forsyte'ide saaga", seda tsiteeriti söögi alla ja söögi peale. Mina seetõttu Galsworthy't aastaid kätte ei võtnud, puhtast trotsist. Kuid kui lõpuks võtsin, siis käest enam ei pannud, piltlikult öeldes. Perekonnaviga? :-)

Novot. Nädalake tagasi heategevuspoes seda kenadust müügil nähes, originaalkarbis ja puha, mitu korda odavamalt kui võileivahinna eest, ei uskunud ma esiti oma silmi. Et mis mõttes neli dollarit? Neli iga raamatu eest, järelikult kokku kakskümmen neli, jah? Seegi oleks mu meelest hea diil olnud. Aga ei. Oligi $ 4.00 kogu kupatus.
Nüüd loen ja nurrun.

*aastate eest eesti keeles - korrake seda mitu korda järjest. Kõik need aad, eed ja essid. Kõlab nii ilusasti!
October 12/2017

HOWDYVERSARY JA IBN REISULI TSITAADID.
Paulil ja mul on kenake hulk aastapäevi tähistamiseks, küllap olen sellest ennegi kirjutanud. Esmakohtumise aastapäev. Minu USAsse kolimise aastapäev. Pulma-aastapäev. Ja last but not least – meie virtuaalse esmakohtumise aastapäev. Howdyversary, nagu me seda konkreetset anniversarit isekeskis nimetame. Nimelt 2009. aasta oktoobris saatis Paul mulle tutvumissaidil esimese, napi sõnumi: „Howdy from New Mexico!“

Sõnumile järgnenud paarikuise interneti-deitimise jooksul vahetasime sadu e-kirju. Esimest korda silmast silma kohtudes (El Paso lennujaamas, enne ühist kolmenädalast USA road-trippi) tundsime teineteist seetõttu juba üsna hästi. Need kirja teel suhtlemise kuud me suhte alguses oli võrreldamatult intensiivne ja romantiline kogemus, seda ma ütlen. Kusjuures mu inglise keel polnud toona pooltki see mis praegu, pidin ikka kõvasti vaeva nägema ja nalja sai mu keeleapsude tõttu kah. Kuid vaeva nägi Paulgi. Näiteks mitmete ta e-mailide lõpus olid tsitaadid erinevatest kirjandusteostest. Noh, justkui meeleolu loomiseks või nii. Vahetevahel figureeris autorina keegi Ibn Reisuli, dateeringute järgi XVIII sajandi kirjamees. Minu pärimistele Reisuli kohta jättis Paul järjekindlalt vastamata, googeldamine ei andnud kah tulemust. Lõpuks leppisin teadmatusega. Olime vist juba aastake abielus olnud, kui mulle tuli meelde küsida, et mis teema selle Ibn Reisuliga ikkagi on. Paul jälle muidugi keerutama. Aga kuna ta selleks hetkeks oli mul nö. käeulatuses, ei jätnud ma enam niisama, vaid pressisin vastuse välja. Ibn Reisuli ja Paul, nagu selgus, on üks ja sama isik.

Siin mõned noist mitmekümnest Ibn Reisuli tsitaadist, mis toona mu meilboxi kogunes:

"Never fear to leap upon the Dragons back, to stand by and look will only get you killed" 
  From "Early Sayings" by Ibn Reisuli ca 1735
 
"The puppet master is in truth controlled by the puppet, for the limitations of the puppet are the limitations of the puppet master".
  Ibn Reisuli ca 1741 from "Children's Poems of the Desert"
 
"There is always a brief moment before you act when you can still change your mind "
  Ibn Reisuli ca 1743 From his "Desert Wisdom" compilation
 
"When a woman is at peace, the house is at peace. When the woman is not at peace, better perhaps to live in hell."
  From the "Morning Mists" Compilation 1740-1765 by Ibn Reisuli ca 1755

Et kuidas meil kahel siis kaheksa aastat pärast toda saatuslikku howdy't läheb, küsite. No, võtame näiteks tänase hommiku. Me kodu laundry-roomi pääseb läbi garaazhi, mis oma avaruse tõttu teenib üksiti ka Pauli töötoana. Läksin mina hommikul kella üheksa ajal pesu masinast välja võtma, Paul tegutses järjekordse projekti kallal, omasepistatud noale käepidet tehes või midagi, garaazhiuksed kanjoni poole pärani avatud, Amy Winehouse'i Back to Black mängimas. Parasjagu tuli Valerie, mul hakkab alati jalg käima selle loo peale. Tegin prooviks paar sammu, mispeale Paul viskas töö käest ning vihtusime sealsamas garaazhis ennastunustavalt tantsu. Loo lõppedes korjasin puhta pesu kaenlasse ja jätkasin  laupäevseid ajapidamistöid. Vot sedasi meil lähebki. (Foto: Kauai, juuli 2017)

 
October 07/2017 

"No man should marry until he has studied anatomy and dissected at least one woman." - Honoré de Balzac

DOUBLE STANDARDS.
Kui mõnes teises riigis oleks toimunud rünnak Ameerika kodanikele, tagajärjeks 58 hukkunut ja üle 500 haavatu, oleks USA viivitamatult moel või teisel jõudu kasutanud, kasvõi diplomaatilist. Ja juhul kui sarnane veresaun oleks toimunud näiteks Süürias, oleks Ameerika täna hommikul tõenäoliselt juba sõjateel.
Kui tapatalgud oleks korraldanud näiteks araablasest immigrant, oleksid täna piirid kinni, riigisisestel lendudel tugevdatud turvakontroll, Facebook täis Ameerika lippu kujutava filtriga kaetud profiilipilte ja sloganeid „We are all Las Vegans“. Kuna aga massimõrva sooritajaks oli vanem valget verd meesterahvas, Ühendriikide kodanik omaenda kodukamaral, siis on pooltel ameeriklastel suu vett täis ning igapäevane elu kulgeb sujuvalt edasi. Sest: Second Amendment. Teisisõnu: iga ameeriklase konstitutsiooniline õigus relvi omada on püham ja puutumatum kui kaaskodanike õigus elule.

SO BLOODY FREE.
Nagu Bill O'Reilly, endine Fox News uudisteankur eilsete tapatalgute kohta märkis: “This is the price of freedom. The Second Amendment is clear that Americans have a right to arm themselves for protection.” WHAT freedom, sa küünikust idioot?? Kui sinu enda või su lähedase elu ohverdataks tervet mõistust eiravate relvaseaduste altarile, kas sa laulaksid sama price of freedom laulu? Ah??

HEADS IN THE SAND.
Eile hommikul käisime Safeways toiduostul. Juurviljaosakonnas tervitas nooruke saaliteenindaja mind tavapärase sõbraliku how are you today’ga. Vastasin, et sooviksin öelda nagu tavaliselt, et I am good, aga kahjuks ei saa, hommikuste uudiste valguses. Neiu vastu, et jah, tõesti not nice news to wake up to. ----- Not nice?? NOT NICE??? See on kõik, mis sul öelda on? Vaevaga viisakaks jäädes mainisin, et me kahjuks ei pääse neist not nice uudistest, kuni relvaseadustega midagi ette ei võeta. Neiu tõmbus torssi, pööras mulle selja ja jätkas porgandite letti ladumist. Sõnum oli selge - mis sa väljamaalane tuled õpetama, kuidas me siin Ameerikas elama peaks.
Uurisin siis kaasostlejate nägusid ja käitumist, oodates mingitki jälge rahvuslikust leinast või shokist. Ei muhvigi. Tavapärane rõõmus ja sõbralik hommikune sebimine, business as usual. Lihtsalt mõnikümmend kaasmaalast taas vähem, aga vähemasti on meil konstitutsioonitäiendus number kaks ja freedom.

Ma ei tea... minu siinses tutvusringkonnas mõtleb enamik relvaseadustest samamoodi kui mina. Aga kellelegi need miljonid tapariistad ju ometi maha parseldatakse. Ja see kontingent on ilmselgelt valmis kaaskodanikud ohvriks tooma, peaasi kui nende arsenali kallale ei kiputa. Tollel konkreetsel Las Vegase tulistajal oli kodus mingi 40 tulirelva, enamik legaalselt omandatud. NELIKÜMMEND.

THEY ARE COMING TO TAKE IT AWAY, HA-HAA...
Liiklusesse ilma juhiloata asja pole. Pole sõiduoskust tõestanud, oled kaaskodanikele potentsiaalselt ohtlik. Sellega on enamik ameeriklasi nõus. Kinder üllatusmunad korjati müügilt ära – pisikesed vidinad seal sees lastele ohtlikud. Kah ollakse nõus. Aga püssi võib siinmail endale igaüks ja iga kell soetada, küsimata säärastest pisiasjadest nagu vaimne tervis või relvakäsitlusoskus. Igas viimases kui Walmartis on pikk relva-ja laskemoonalett. Lähed õlut ostma, tuleb tuju, laod tuki või kaks kah ostukorvi. Et siis näiteks seda millaski hiljem kodus puhastades kuul rauda unustada ja elukaaslasel või lapsel kogemata ajud välja lasta. Kui õnneks läheb, siis iseenda omad.

Haiglane ja hirmutav, et vahetult pärast eilset massitulistamist (ohvriterohkeimat Ameerika lähiajaloos) tõusid koheselt relvatootjate aktsiad, suurnes hüppeliselt ka relvamüük, mis peale Trumpi võimuletulekut pisut kidunud on, kuna enam pole olnud võimalik tarbijakäitumist suunata hüüdlausetega Obama will go after your guns! või Hillary will go after your guns! Trump, tema on relvatootjatega käed löönud, tema poolt ohtu karta pole.
Las Vegase veresauna järgselt on aga jälle põhjust sammud poodi seada, kuniks kogu kraam vabamüügil, sest relvaseaduse karmistamise pooldajad muutuvad tõenäoliselt taas aktiivseks, tehes selliseid mõistusevastaseid ettepanekuid nagu keelustada tsiviilisikutel esmavajaliku majapidamistarviku AR15 (ja teiste poolautomaat-relvade) omamine, avalikus kohas relva kandmine, taustakontroll enne relvaostu jne. Mis niimoodi ameeriklaste vabadusest ja turvatundest järele jääb? Ostetagu nüüd usinasti laskeriistu kokku, kuniks võimalik, sest need kuradima anti-gun vasakliberaalid hiilivad iga nuka taga, ohuks tõelistele Ameerika patriootidele ja kogu Ühendriikide eksistentsile.

JUST THE FACTS MA'AM, JUST THE FACTS.
Tänane New York Times, toimetuse veerg:
477 Days. 521 Mass Shootings

-------------

/.../ AS A COUNTRY, THE US IS 4.4% OF THE WORLD’S POPULATION, YET WE OWN 42% OF THE WORLD’S GUNS. Let that sink in.  Our homicide rate in the US is over 300% that of the average of the rest of the OECD. The problem here is obvious.  The solution is simple.  The population of the US is not crazier, or more evil than other countries’ populations.  The only factor that makes our country an outlier is the overwhelming presence of guns.  Guns can be easily acquired in private sales with no background check.  Guns are trafficked by the millions.  The NRA (National Rifle Association)  has successfully stifled research into gun violence. The real crime here, besides the massive murders of innocents, is that committed by our elected representatives who have taken hundreds of millions of dollars from the NRA and other pro gun industry lobbyists to keep us awash in guns.”/.../
Read more: The Elephant In The Room
Image: Internet
October 03/2017

ILM KISUB VÄHEHAAVAL SÜGISESEKS.
Seoses temperatuurimuutustega jõudis mulle pärale teadmine, et lisaks pistikupesadele ja postiaadressidele olen ennast lõpuks ka Farenheiti sisse elanud. Elik kui ilmateade näiteks ütleb, et homme tuleb 60 pügalat, ei ole mul enam vajadust seda numbrit kas oma pead või konverterit kasutades Celsiusse ümber lüüa (15.56 °C). Sest praeguseks ma juba tean, mismoodi 60 °F tundub. Samamoodi nagu ma tean, mismoodi 15 °C tundub. See on kummaline, kuid rahulduspakkuv emotsioon, kui oled enamjao elust ühes konkreetses mõõtkavas veetnud, seejärel teise üle kolinud, ning avastad ühel kenal päeval, et uus süsteem on su vereringesse tee leidnud.

Sama lugu meetermõõdustiku ja siin Ameerikas kasutusel olevate tollide/jalgadega. Mul on töötoas riiulil kaks mõõdulinti, üks sentimeetrites, teine tollides. Üha sagedamini haaran selle viimase järele, sest Imperial System on juba suu- ja silmapäraseks saanud. Ja Pauliga ühte või teist kodust projekti planeerides on mõõtühikuks ikka tema inch või feet, mitte minu vana armas sentimeeter.

Nüüd mündi teisest küljest kah. Ehk siis kaugenemisest, omaksvõtmise asemel. Oma (eesti) keelevaistule olen alati uhke olnud. Koolis polnud mul grammatikat vaat et vajagi õppida, kõik tuli iseenesest. Noh, teooriat tuli muidugi tuupida, neid pöörd- ja käändkondi ja muud säärast. Aga kirjutamise ajal pole ma ilmaski pidanud mõtlema, et oot, mis reegli alla see sõna käib. Õigekiri on alati instinktiivne olnud.

Aga vot eelmist postitust kirjutades juhtus esimest korda, et pidin keeleabi kasutama. Lause kõlas: „Seal, kus lõppeb laava“. Ladusin vuhinal kaks p tähte ritta, ent siis jäin, sõrmed klahvide kohal õhus, mõtlema. Et kas lõppeb või lõpeb? Lausa väike paanikahoog tabas, et appikene, kas niimoodi see algabki, see emakeele ära unustamine? Lõin EKI lahti. Õnneks sain rahustust, kuna mu kõhklus oli mõneti õigustatud (EKI: kindla kõneviisi olevikus võib kirjutada nii 'lõpeb' kui 'lõppeb'). Valisin variandi, mis mulle esimesena nö. keelele tuli, ehk lõppeb, ning läksin postitusega edasi.

Kuid ikkagi jäi väheke kripeldama. Ma loen ja kirjutan küll igapäevaselt eesti keeles, räägin kah mitte just väga harva - lähedastega, skaibis või telefonis. Samas, tänaseks olen juba pea 7 aastat 24/7/365 võõras keelekeskkonnas elanud. Oletan, et mingi jälje see ju siiski jätab? Ja jumal hoidku, loodetavasti ei ole mul tekkinud seda tobedat väliseestlase aktsenti??

Foto: sügisese pööripäeva pilved.
October 01/2017