Hoiatus: postitus sisaldab kirjeldust, mismoodi toimib toiduahel metsikus looduses.

TÄNA HOMMIKUL PISUT ENNE PÄIKESETÕUSU äratas meid alt kanjonist kostev verdtarretav kisa. Olime seda korra ennegi kuulnud, mistap ei tormanud Paul püssi ega mina palderjani järele. Haarasime hoopiski unesegaselt binoklid, kuna nüüdseks teadsime, et tegemist on vasikat kaitsva emahirve röökimisega. Valgust oli juba parasjagu, kadakapuud seekord vaadet ei varjanud, ja nii rulluski kogu tragöödia otse meie silme all, kanjonipõhja põuast kuivadel ojakividel.

Umbes nelja-viiepealine koiotikari oli salveipõõsastikus koidu-und magavatele emastele mustsaba-hirvedele ligi hiilinud ning ühe hirvevasikatest õnneks võtnud. Loodetavasti käis surmamine kiiresti. Rabelushääled kividel olid selgelt kuulda. Hirved ei jooksnud laiali, tammusid erutatult sealsamas, ja üks neist (tõenäoliselt vasika ema) karjus südantlõhestavalt veel mõned korrad. Arvatagi, et asjatult. Möödus nii umbes veerand tundi, hirved lahkusid sündmuskohalt, ning meie üllatuseks tegid seda ka koiotid, olles enne mitmehäälse võidukisa kuuldavale toonud.

Ega midagi, tuli meilgi Pauliga end koguda, kohvivesi tulele panna ja riided selga – alles siis, kui action läbi oli, märkasime, et lõdisesime kanjonikaldal poolalasti, nii nagu voodist välja olime karanud. Lilli oma ööpuuris (köögis) oli muidugi täkku täis, sest helid jõudsid temagi kõrvu, tõenäoliselt kogu sündmuse vibe samuti - võitlus elu eest, seejärel surm. Ühesõnaga selge, et omaenda turvalisuse huvides veedab Lillikene tänase päeva õues trellide taga (oma kennelis), jalutama saab vaid rihma otsas, sest lugu polnud ju veel kaugeltki lõppenud: koiotid lahkusid, aga saak jäi maha.

Kohvi joodud, suundusime Pauliga sündmuspaigale. Seekord polnud toimunu tuvastamisega probleeme. Verejäljed viisid põõsastikust ojapõhja, kus lebas väike, nii umbes paarinädalane elutu hirvevasikas, üks kints ja kõhualune juba koiottide poolt söödud. Pikalt me ei peatunud, tahtsime anda kiskjaile võimaluse oma töö lõpetada, juhuks kui nad ligiduses.

Tagasi üleval maja juures, pidasime kordamööda binoklitega vahti. Emahirv tuli veidikeseks vasika lähedusse tagasi, viimaks sörkis siiski kanjonikaldast üles, üle rohumaa aeglaselt kaugenevale karjale järele. Seejärel saabusid raisakotkad. Nemad on meil siin kanjoni kohal igapäevased külalised, nii et neid oskasime oodata. Üllatuseks olid aga harakad, kes muide võtsid ärevalt sõna juba veretöö käigus. Tunnikese pärast saabus esimene koiott. Siis teine. Lõuna paiku nägin korraks kolme korraga. Imelik, et nad sedasi päevavalges naasid. Arvasin, et alles õhtuhämaruse varjus.

Varaseks pealalõunaks polnud murtud saagist enam tõenäoliselt suurt midagi järel. Koiotte silma ei hakanud, raisakullid tiirutasid kaugemal, rohumaade kohal. Hirvevasikas elas edasi, aga tal olid nüüd tiivad, terav nokk, pikk kohev saba, kolmnurksed kikkis kõrvad.
-----------------------------
Erinevalt punailvese juhtumist on mul seekord oma jutu tõestuseks ka foto ette näidata. Mitte et sellelt palju välja loeks – ma pole endiselt fotoka osas midagi ette võtnud, ning seebikarbiga kanjoni vastaskalda pildistamine on tänamatu töö. Kuid ma kinnitan teile, et alumisel pildil on koiott hirvevasika korjust närimas. Pildistasin me maja ees.
August26/2017
"The rules of wildlife are simple and clear, which is not the case for men."- Laurent Baheux