TÄNA OLEN PÄEV OTSA KUKKEDE KIREMIST KUULANUD.
Ei, mitte meie farmeritest naabrite kukkede. Ning ei, ma ei veeda aega maakonna põllumajandusnäitusel koduses Oregonis. Olen hoopiski - uskuge või mitte - Hawaiil. Täpsemalt Kauai saarel. Jään tervelt kolmeks nädalaks. Ah et mis asja ma siin ajan? Noh, vaadake, tulin sedakorda Pauliga ta töölähetusele kaasa. Elame kobeda köögiga ja avara rõduga hotellitoas. Pesumasin, kuivati. Neljas korrus. Talutav vaade ookeanile. Plaanin argipäevi sisustada söögitegemise, lugemise, väikeste matkadega ümbruskonnas. Paulil on õhtud ja nädalavahetused vabad, nii et laiemad tiirud saarel ning suuremad seiklused võtame ikka kahekesi ette.

Lillikene on seniks kasvataja juures hoiul. Ega kerge polnud teda jätta. Samas, valik oma mehega koos olemise ja koeraga koos olemise vahel oli lihtne. Aga Lilli on meisse ikka väga kiindunud, esimene päev ei olnud breederi sõnul Lillile just kõige kergem. Kuid ma usaldan kasvatajat täielikult, lõppude lõpuks on tal on aastatepikkune koolitus-majutuskogemus kõikvõimalike koertega. Meil on tõenäoliselt tarvis Lillit edaspidigi hoiule jätta - no näiteks Eestisse looma ju kaasa ei vea. Nii et millaski tuleb pererahvast lahusolekuga algust teha, ja see millaski toimub nüüd. Hmm. Kõlab, nagu rahustaksin iseennast. Eks ma seda ju teengi, kui tõele au anda. Sest hoolimata ookeanist ja palmidest ja kallist kaasast on mul Lillikese järele igatsus, pluss natukene süümekad kah. Oh jah...

Aga ega siis praeguseks muud kui kuumad ja tuulised tervitused pardiisisaarelt - pilte ja muljeid tuleb, kui kohvrid lahti pakitud, saare-ellu väheke sisse elatud.
P.S. Kauai saare kuulsatest metsikutest kukkedest-kanadest saab lähemalt lugeda SIIT. Ehk saan mõne neist oma kaamerassegi püütud.
Foto: Internet.
July 03/2017