▼
PROLOOG
Issakene, olen Lilli-jutu võlgu! Et kuidas ta siis peale kolmenädalast kodunt ja pererahvast eemal olekut käitus. Paar blogilugejat on mind lausa noominud, et Kauai elamustest ja oma hilpudest kirjutan küll, aga Lillikese kojusaabumise lugu ei kuskil. Noh, andke andeks, head inimesed. Kohe parandame selle vea.
ESIMENE VAATUS
Hakkame algusest ehk siis sellest, kuidas ma auto Shelby maja ette keerasin ja teda kaugemal õuemurul jalutamas nägin, silmatorkavalt hea välimusega sooblivärvi saksa lambakoer rihma otsas. (Kel mõned vanemad postitused vahele jäänud – Shelby on Lilli breeder, kelle kennelis Lillikene hoiul oli). Ronin autost välja, liigun Shelby ja koera poole, et küsida, kus siis meie Lilli on – ja järsku tundub seesama ilus loom seal kuidagi tuttav. Aga väheke suurem kui Lilli, ja tugevama pigmendiga, ja...ja...ja siis hakkab seesama koer ninaga õhku tõmbama, kasvatajat enda järel lohistades jõuliste jalatõugetega minu poole liikuma. „Is it Lilli??!“ hüüan Shelbyle, ja enne kui viimane vastata jõuab, on selgemast selgem, et see ON Lilli, sest ma olen jalust vaat et maha tormatud ning nelja jala ja sabaga karvane tuulispask keerutab mu ümber. Jällenägemisrõõm!
TEINE VAATUS
Tervitustorm möödas, võtab Lilli väheke soliidsema hoiaku. Vaatab Shelbyle otsa, et tore, et külalisi tuli, aga jätkame nüüd oma jalutuskäiku, eks ole. Kasvataja on vana kala, jätab meid Lilliga elutuppa mõneks ajaks omaette, et saaksime suhet uuendada. Lilli näitab mulle uhkusega oma mänguasju (Shelby tütre sokk, suur puhtakspestud sääreluu, veel mingi värviline vidin), tiirutades kasvataja elamises ringi nagu vana olija. Esikusse jooma, siis köögile kiire pilk peale, siis tagasi minu juurde. Sirutab end põrandale, jäädes Shelbyt oodates välisust silmas pidama, minust suuremat välja tegemata.
Teate, kui ma oleksin kogenematu koeraomanik olnud, või üliväga õrnatundeline, oleks mu vaene süda vist murdunud:-) Sest Lilli sõnum oli selge: kena, et said aega läbi astuda, aga mina olen eluga edasi läinud, soovitan sullegi.
VAHEMÄNG
Meile, koeraomanikele, meeldib end meelitada mõttega, et oleme oma lemmikule asendamatud. Lisaks poogime oh kui usinasti koertele inimlikke omadusi külge. Teate küll, need jutud krantsist, kes truult aastaid rongil vastas käis, omaniku naasmist lootes. Või valvas kuude viisi peremehe haual. Või muud säärast. Mingi osa neist lugudest on muidugi tõsi. Kuid fakt on, (vabandan, kui see kellegi mulli lõhub:-) et koeri, nagu ka kõiki teisi elusolendeid, juhib eelkõige ellujäämisinstinkt. See raudteejaama külastav koer sai tõenäoliselt kaastundlikelt inimestelt head-paremat süüa ja kõrva tagant sugeda, sestap ta seal igapäevaselt hängiski. Sama lugu kalmistuga. Vaevalt et söömata-joomata kuude viisi haual vastu peaks, onju. Kusjuures piisab juba paarist korrast teatud ajal teatud kohta pandud toidust või pakutavast hellitusest, kui koer teeb omad järeldused stiilis „lähen õige vaatan, mida täna kell kaks kolmkümmend raudteejaamas süüa antakse“.
Ärge nüüd saage valesti aru – ma ei ütle, et koertel (ja üldse loomadel) on vaid instinktid ning ei mingeid emotsioone. Ei-ei-ei. Mida ma tahan öelda, on see, et koerad on meistrid oludega kohanema.
KOLMAS VAATUS.
Peale Shelbyga kohvitamist, jutuajamist, Kauailt toodud kingituste üleandmist laadisime Lillikese autosse koos kogu tavaariga (puur, tekid, järele jäänud söök) – ja kodu poole.
Kodus tegin auto- ja puuriuksed lahti ja asusin omi asju ajama. Oli selge, et Lillile tuleb aega anda. Ta püsis veel mõnda aega puuris, ringutas ja nuhutas seal. Siis vedas end aegamööda autost välja. Kergendas keha. Vaatas küsivalt minu poole, et mis värk. Mina ei teinud märkamagi, sättisin aiatoole, asjatasin niisama, ise silmanurgast Lillit piiludes. Abi saamata, asus Lilli pisikesi, ettevaatlikke tiire sörkima, kõike üle nuusutama, sissesõiduteel ja eesõue murul ja oma kennelis. Kus muidugi avastas oma mänguasjad, mis ma eelmisel õhtul targu ritta seadnud olin. Haaras ühe hambusse, seejärel teise, ja kolmanda juures oli täitsa selgelt näha, kuidas koera peas lambike põlema lõi. Ma olen tõesti, täitsa-täitsa tõesti jälle selles vanas vahvas kohas! Yehaa!! Mänguasi hambus, tormas Lilli kenneliväravast välja, maja kõrvale niidule, asudes seal ülehelikiirusel ringi kihutama, iga natukese aja tagant kõigi nelja jalaga õhku karates. Olen tagasi! Tagasi! Ta-ga-siiiii!!! Sõnum oli selgemast selgem, nagu oleks Lilli seda inimkeeli hõisanud.
EPILOOG
Jajah. Nagu juba öeldud - õnneks ei ole ma kogenematu ega ka liig õrnatundeline koeraomanik. Kõik, mis Lilli tundis (esialgne eemalolekuängistus Shelby juurde saabudes, siis kohanemine, hiljem väike võõrastus minu vastu (sest uus „kodu“ oli ju ka väga meeldima hakanud), seejärel mõningane kõhklus tagasi päriskoju saabudes („kas ma nüüd elan jälle siin?“) – kõik see on täiesti normaalne. Kujutage endale ette, kui Lilli oleks Shelby silmapilguga hüljanud, niipea kui mind nägi, ja Shelby majast tagasi vaatamata põgenenud. Sel puhul oleks võinud arvata, et kasvataja juures oli ko-hu-ta-valt halb ja õudne olla, appikene, päästke, päästke!
Paul saabub saarelt viie päeva pärast, nii et Lillil on see vahva kohtumine veel ees. Ning mis järgmisesse Kauai-käiku puutub, siis, nagu me kasvatajaga mõlemad tõdesime, võib Lillikese nüüd täitsa muretult hoidu viia. Ta on vanem, stabiilsem, seekordsed kolm nädalat tugevaks baasiks all – koht, inimesed, teised koerad juba tuttavad.
Aga seda pean ka veel ütlema, et kolme nädalaga jõuab kohe üheksakuuseks saav koer ikka üksjagu muutuda. Lilli on oh kui palju täiskasvanulikum, toredam ja...hmmm...sügavam? Muutused on ka välimuses. Ja last but not least – täide läks mu soov, et Lilli esimene jooksuaeg meie äraolekul ei algaks. Ei alanud! Seda olulist sündmust ei taha üksiki emase koera omanik maha magada. Shelby juures oleks Lilli küll „tehniliselt“ täiesti kindlates kätes olnud, aga mulle on just emotsionaalne pool tähtis. Nii oluline elumoment ju, tütarlapsest naiseks :-)
July 30/2017
Fotol: Lilli chillib oma privaatbasseinis
“Outside of a dog, a book is man's best friend. Inside of a dog it's too dark to read.”― Groucho Marx