KUI MEIE LILLIGA KUTSIKATE KOKKUTULEKULE JÕUDSIME, oli möll juba alanud. Lilli õed-vennad rähklesid ekstaatiliselt lumes, omanikud õndsate nägudega pealt vaatamas. Järgnevalt tuleb juttu Lilli reageeringust, minu jaoks täiesti ootamatust. Kirjatükk suunatud eelkõige koerahuvilistele.

Hakkame pihta Yarkost. Kes (bless his heart!:-) oli mäletatavasti koer-agressiivne, dominantne isane. Nimetet iseloomuomadused ilmutasid end juba ta varases kutsikapõlves. Yarkoga möödusid pesakonna kokkutulekud/koolitunnid  suuremal või vähemal määral stressiseisundis, minu jaoks. Küll kiskus ta lihasel vennal kulmu lõhki, küll rammis jooksult väikest õde, et sellele siis hammastega kõrri karata – mitte küll otseselt verelaskmiseks, aga niisama oma võimu näitamiseks. Hiljem, täiskasvanuna, oli Yarko suurema jao emaste koertega suhteliselt normaalne, kutsikatega samuti, kuid ühegi isase lähedust ei kannatanud silmaotsastki.

Nonii.  Ja nüüd Lilli juurde. Kennelis veedetud 8 esimese elunädala jooksul liigitus Lillikene (kasvataja sõnul) uudishimulikuks, hakkajaks, sotsiaalseks emaseks. Sama rada läks asi edasi peale meie juurde kolimist. Julge ja tasakaalukas uutes kohtades ja olukordades. Sõbralik, usaldav võõraste inimestega. Mistap ei tulnud ma selle pealegi, et esimesele kutsikate kokkutulekule kuidagi eriliselt peenetundeliselt või läbimõeldult läheneda. Tite-eas vennad-õed ju, vaid kasin kuu aega lahus oldud, mis diplomaatiat siin ikka ajada. Minu ainuke soov oli, et Lillil dominantseid või koer-agressiivseid kalduvusi ei ilmneks. Seda rada sai eelmisel koeraga juba käidud, aitab küll :-)

Nagu öeldud, olime viimased, kes kohale jõudsid. Pikemalt peenutsemata kahmasin Lilli kaenlasse, marssisin kutsikapuntra suunas, panin poolel teel koera maha. Et mine ja mölla. Loomulikult tormas kogu seitsmepealine kari uustulnukat kaema. Mis järgnes, oli täiesti ootamatu. Lilli avaldas selget soovi sülle tagasi ronida. Ma ei ütleks, et ta oli väga hirmul või paanikas, kuid mingit tegemist ta selle karvase kambaga teha ei tahtnud. Teised omanikud suhtusid õnneks mõistvalt, reageerisid kiiresti. Kasvataja andis juhtnööre ka, kõige hullemad mürakarud pandi rihma otsa, et Lillikene saaks tasapisi kohaneda, omas taktis tutvust teha.

Seda kohanemist oli tõeliselt veider vaadata. Justkui olnuks tegemist täiskasvanud koeraga, kes tittede hullamist miskiks ei pea. Esimesest shokist üle saanud, hakkas Lilli tasapisi ringi jalutama. Ei lidutanud kõrvu, ei pugenud me selja taha, aga niipea kui üks või teine kutsikas mänguhoogu üles hakkas kiskuma, heitis Lilli kõhuli maha, keeldudes ’koostööst’. Kusjuures, ei pakkunud klassikalist allumiskäitumist (selili, käpad ülespoole, või siis küürus, kõrvad lidus), vaid jah nimelt korrektselt kõhuli, kõrvad kenasti kikkis. Millest võis järeldada, et kabuhirmuga tegemist polnud – jumal tänatud. Sest hirm, nagu teada, võib kergesti üle minna agressiooniks. Viimasest aga polnud märkigi. Konsulteerisin hiljem ka kasvatajaga, Shelby tõlgendas Lilli käitumist samamoodi kui mina.

Kogu selle aja, mil ülejäänud kutsikad ringi trampisid, oli Lilli meiega (ja ka teiste omanikega) väga seltsiv ja kontaktne. Proovisin paari väikest kuulekusharjutust (istu, lama) – veatud esitused! Hoolimata sellest, et ümberringi käis möll. Tegelesime Pauliga ka teiste kutsikatega, andsime maiust jne – Lilli poolt ei mingeid armukadeduse ilminguid. Mis oli minu jaoks samuti suur kergendus. Yarko ei lubanud sellist korrarikkumist eluilmaski:-)

Ühesõnaga. Ma nüüd kohe ei teagi, mida asjast arvata. Kokkutulekule järgneval päeval külastasime naaberlinnas Redmondis loomapoodi, seal olid paar väiksemat tõugu kutsikat koos omanikega, nendega sai Lilli juba pisut paremini jutule. Nuhutas, liputas ettevaatlikult saba. Korra tegi lausa ühe (!) mänguhüppe, aga sellega asi ka piirdus. Samas oli näha, et hakkab väheke juba avanema. Eile käisime taas kasvataja pool, kus lasksime kokku vaid Lilli ja ühe ta tasasematest vennakestest. Vend tegi kõik mis ta võimuses, et mängutuure üles võtta. Lilli vahtis teda nagu lollakat, jalutades omasoodu kutsikate mänguaedikus ringi, uudistades ümbrust, olles tunduvalt pingevabam kui esimesel korral. Mitut puhku, kui vend pealetükkimise lõpetas, lähenes Lilli talle ise, ninad pandi kokku, aga niipea kui noormees vigureid hakkas tegema, tõmbus Lilli taas tagasi. Üldse mitte kartlikult, õnneks. Lihtsalt läks rahulikult oma asja ajama.

Remondi Petco’s on nädalalõppudel kutsikate sotsialiseerimistunnid, kohal peamiselt väikest tõugu koerad. Väga vaba õhkkond, Lillil pole mingit sundust mängida, kui ei taha. Võib niisama kõrvalt jälgida, esialgu. Treener hoiab asjal silma peal, kontrollimatut kutsika-maadlust ei toimu. Peaks meie preilile sobima. Eks me võtame aeglaselt ja rahulikult ja Lilli soovitud tempos.

Iseenesest ei ole mul vähematki koera vastu, kes hoolib peremehest rohkem kui teiste penidega ringikablutamisest. See ongi ju tegelikult eesmärk, kui tõsisemalt treenima hakkad, vanuse kasvades. Samas, elementaarsed teiste koertega lävimise oskused on vajalikud, vastasel juhul võib hiljem probleeme tekkida.

Kui mu koerasõbrad-tuttavad tunnevad, et tahaksid postitust kommenteerida ja/või nõu anda, siis arvamusavaldused on igati teretulnud, meiliaadressil eppharmon@gmail.com Tänud ette!

PHOTO: Lilli with her breeder, Shelby Anderson.
Feb7th/2017