POLE VEEL HARJUNUD, et uus koer majas. Täna õhtupoole olin köögis arvutisse süvenenud, peale Lilli kella viiest söögiaega. Pärast einet läheb ta reeglina nii umbes viieteistkümneks minutiks täitsa pöördesse (õhtune hullus, teate küll), seejäral kukub jalapealt horisontaalasendisse kusagil minu läheduses, enamasti köögilaua all, kui mina laua peal (=arvuti taga) satun asjatama. Noh, klõbistan täna süvenenult arvutis, tuba vaikne (Paul on New Mexicos töölähetusel), õues pime, kui järsku ilmub köögilaua alt kutsikas! Sekundi murdosa vältel ei lülinud mu arvutist hõivatud aju ära, et ma polegi üksinda majas, vaid et meil on nüüd jälle KOER.
Kusjuures saladuskatte all tunnistan, et olen Lillit tervelt kahel korral kogemata Yarkoks kutsunud....

Naljakas, Lilli kõrvad on siiani kogu aeg kikkis olnud – sihukesed pisikesed kõvad rebasekõrvad. Alles paar päeva tagasi hakkasid kasvama, nüüd on kõrvaotsad kenasti lontis kah, nagu korralikule saksa lambakoera kutsikale kohane. Ma juba muretsesin! :-)
Jan11/2017
"No one appreciates the very special genius of your conversation as the dog does." - Christopher Morley