AH ET KUIDAS LOOMAARSTI JUURES LÄKS?
Täname küsimast, ülimalt kenasti. Minult on muide juba ka uuritud, kuidas mõjutas veterinaari-arvet Lillikese esitlemine töökoerana, mitte pereliikmena (vt. eelmise postituse lõppu :-) Noh, kui nüüd naljad kõrvale jätta, siis Prineville kliinikus on kindel hinnakiri, nii et Lilli laudakassiks tembeldamine poleks soodustust andnud nagunii. Ja kui arvet vaadata, siis 110 dollarit kutsika põhjaliku läbivaatuse, mikrokiibi ja vajalike vaktsiinide eest on minu arvates täitsa mõistlik summa.
Lilli pidas end üleval suu-re-pä-ra-selt. Mul on Yarko ajast väike kiiks sees veterinaari-külastuste suhtes. Yarko, igapäevaelus vapper, võimas, tasakaalukas isane, transformeerus kliinikut haistes ja arste/õdesid nähes värisevaks argpüksiks, kelle läbivaatus ja protseduurid said võimalikuks ainult tänu talle luuüdisse imbunud kuulekuskoolitusele ning minu vaieldamatule autoriteedile. Aga see selleks. Yarko on meie peres nagunii pühaku staatuses :-) - need mõned kriitilised märkused aupaistet ei vähenda. Pealegi, koera kliiniku-hirm on reeglina pererahva ja/või loomaarstide põhjustatud.
Ühesõnaga, Lilli. Tema käitus vastuvõturuumis nagu vana olija. Nuusutas kõik ettevaatlikult, aga rahulikult üle - mööbli, (tühja) prügikasti, loomaarsti, abilise. Kiitis heaks. Tohter oli selline klassikaline muhe veterinaar, vanem meesterahvas. Abiline minuealine proua, kes muu jutu hulgas mainis, et tema vet. karjäär on alles alguses, õppis uue ameti paar aastat tagasi. Novot. Lilli laskis end igast otsast vastu punnimata ja rõõmsalt uurida (kõrvad, hambad, südametöö jne). Arstiga arutasime vakstineerimise üksikasju, et milliseid tingimata tarvis, ja millised jätame tegemata (et looma immuunsüsteemi mitte üleliia koormata). USAs on parvo siiani suhteliselt levinud, nii et vaktsineerimata jätmisega me riskima ei hakanud, kuigi Eestis tuleks seegi variant kõne alla.
Kui süstimiseks läks, pidas Lilli esimesele sutsule vapralt vastu, ei teinud piuksugi. Teine torge oli veidi valusam, võttis väheke rapsima. Kolmas, kiibistamine - tehakse ju sihukese jämeda nõelaga - selle puhul tuli lühike vali kisa kah. Seejärel sai läbivaatuslaualt maha, ja nii umbes poole minuti jagu istus Lillikene nördinult nurgas. Ettenägelikult olid mul maksatükid kaasas, niimoodi sai tusatuju kiiresti otsa. Söögi nimel on Lilli nõus kõike tegema. Isegi kiibistada laskma :-)
Tahtsin veel lisada, et olen erinevate riikide veterinaarteenuste kohta igasugu õudusjutte kuulnud. Peamiselt Inglismaa ja USA kohta. Et omanikku ei lasta läbivaatusele juurde, et visiidiaeg on üle mõistuse kasin, jne jne. Meie kogemus oli küll nii meeldiv kui olla saab.
Ja veel üks asi - kui Lilli kasvataja meile Prineville kliinikut soovitas, oli üheks argumendiks tõsiasi, et seal ei tegelda ainult lemmikutega, vaid ka kariloomade ja hobustega. Et nood laiema haardega kliinikud on rohkem nö. 'down to earth' - nii hinnad kui probleemidele lähenemine mõistlikumad, vähem peenutsevad kui vaid koerte-kassidega tegelevates veterinaarasutustes. Samas, meditsiinitehnika ning oskused on tasemel - suuremal kliinikul rohkem vahendeid aparaatide ja täiendkoolituste tarvis.
PILDIL: Lilli täna hommikul meie õuemurul. Kahutab, aga päike on soe!
-----------
LILLI ON OUR FRONT LAWN, today early morning. Grass was frozen, but sun was warm!
Jan28/2017