PISTIKUPESAD ja POSTIAADRESSID näitavad ära, et olen Ameerikamaal kindlalt kanda kinnitanud. Ah et kuidasmoodi näitavad? Vot sedamoodi: mu USA-elu alguses tundusid kaks eelnimetatut ikka väga võõrad ja kummalised. Pistikud sihukesed pisikesed, aadressid imelikud. No näiteks 1234 Roadrunner Pkw*, või 56789 Lonely Cowboy Ct**. Kusjuures majanumbritel pole midagi ühist tänava pikkusega – arusaadavalt ei ole Üksildase Kauboi  Hoovis üle mitmekümne tuhande maja. Miks need numbrid nii suured on, jääb mulle siiani mõistatuseks. Näiteks meie Pauliga elame in the middle of nowhere, naabreid käputäis, lähima majani kümme minutit kõndi, aga me majanumber on neljakohaline. Väga imelik.

Kui veel paarist kontinentaalsest erinevusest ning nendega harjumisest rääkida, siis siin näiteks ei hakka pangaautomaat sinuga enne asja ajamagi, kui oled oma kaardi peale masinasse sisestamist ka välja võtnud. Väga mugav funktsioon – pole vähimatki ohtu kaardist ilma jääda, st. seda tehingujärgselt välja võtmata unustada. Ja tanklates on bensiinivoolikud musta otsikuga, diisel rohelisega. Eestis oli vastupidi, kui mu mälu ei peta. Pidin Ameerika-elu algusaastatel hoolas olema, et bensiinipaaki kogemata diiselkütusega ei täidaks.Tänaseks olen kõikide nende imelike asjadega harjunud. Pistikud ei näi veidrad, aadressid tunduvad täitsa normaalsed, pangaautomaadi juures ja bensujaamas kah pikalt ei mõtle. Kohanenud, kodunenud.

*Parkway
**Court
Dec22/2016
"Why is electricity so expensive these days? Why does it cost so much for something I can make with a balloon and my hair?" - Dennis Miller