Oma JUUKSEID olen värvinud tänaseks ligemale... mmm... kolmkümmend aastat? No kakskümmend viis kohe kindlasti. Olnud hele-ja tumepruun, mustjas, punakas ning kõik, mis sinna vahepeale jääb. Ühe õhtupooliku ja öö isegi blond. Paraku! Haava tänava juuksurisalong polnud järgmisel hommikul veel avatudki, kui ma juba ukse taga kraapisin, et kiiremas korras taas brünetiks muunduda. Blond pea polnud minu jaoks. Sellest sain, niipea kui tegu tehtud oli, ise kah aru. Kaaskondlaste kommentaare poleks tõesti tarvis olnud, kuid ega nad sellepärast kommenteerimata jätnud.
Miks ma kahekümne- ja kolmekümneviieselt juukseid värvisin? Issake, kes seda enam mäletab. Kõik ju värvisid. Mitte et ma loomuliku juuksetooniga rahul poleks olnud - olin selline kena keskmine kastanikarva. Aga värvimine tundus kuidagi iseendastmõistetav. No ja hiljem oli muidugi mõjuv põhjuski olemas – halli hakkas sisse tulema. Kusjuures vanus kui niisugune ning sellega kaasnevad kosmeetilised nähud mind reeglina sugugi ei häiri, pole ilmaski häirinud. Iga elatud aasta on mu meelest puhas boonus sellessinatses maailmas. Milleks detailide üle muret tunda? Vaadakem pigem plusspoolt: olen ligemale 55 aastat elus ning terve püsinud kerakujulisel, pöörleval, kolekiiresti läbi kosmose kihutaval objektil nimega Maa.
Kuid tuleme kosmosest juuste juurde tagasi. Hoolimata mu „olen oma aastate üle uhke“ filosoofiast ei suutnud ma kuidagimoodi iseennast ja halle juukseid kokku sobitada. Mistap sirutus käsi ikka ning jälle värvituubi järele. Neljakümnenda ja viiekümnenda verstaposti vahel läks värvimine endiselt libedalt, halli polnud kuigi palju. Nüüd aga, juba paar aastat, on mõttepausid enne igat värvimiskorda ühe pikemaks ja pikemaks veninud, pausi pikkus võrdeline värvimisprotseduuri keerukusega. Et kas värvida või mitte. Sest halli tuleb juurde, järelikult ka tööd ja vaeva. Noh, võiks ju juuksuri juurde üle joosta, kui ise enam jagu ei saa. Võiks vingemat värvi kasutada, mis paremini peale hakkab. Võiks… võiks.
Paljudel ameeriklannadel on imeliselt rikkalikud, terved juuksed. Üllatav hulk minuealisi naisi kannab siin oma juuksekrooni uhkelt hallina. Küllap eeskuju on üks noist põhjustest, miks ma lõpuks, peale paariaastast siia-sinna kõikumist OTSUSE tegin. Juustevärvimisega on tänaseks niisiis ühel pool. Muidugimõista ei saa minust mingisugust halli hiirekest, mkmm. Ei tule kõne allagi. Juustega annab ka ilma värvimiseta igasugu fantaasiarikkaid asju teha, kui vaid fantaasiat jagub. No ja kõrvarõngad pluss muu ilmestav tilililu on iga kell võtta. Kusjuures juuksevärvi potsik ju ka - juhul kui ma ikka tõesti oma hallikirju peaga rahul pole.
Never say never.
Oojaa. See saab põnev olema. Uus eluetapp. Väga vabastav oli seda otsust teha, peale pikka kaalumist. Tundsin, et kasvasin lausa sentimeetrikese võrra pikemaks. Ja lõug tõusis sentimeetrikese võrra taeva poole, enesekindlalt.
------------
GOING GRAY. HOW EMPOWERING AND FREEING!
"Although the choice to grow out colored hair to natural gray isn't a matter of life and death, it touches many of us at levels deeper than the surface. It can force us to test personal resolve, question self-worth, and examine what makes us feel of value to others."
"It clarifies who I am and who I am not, freeing me from much that is unnecessary. I am not a young woman anymore. I've been there, done that. What I am now is a woman in midlife, a time I want to experience fully. Accepting gray hair is part of my journey, and as I continue, it's more and more obvious that gray matters."
- Barbara Barnes
"Letting yourself 'go gray' is a process that both reflects and encourages personal change“
- Anne Kreamer
Image: Internet
Feb12/2016
