LIIVALUITED ja KÕRB. Jutustan musta huumoriga vürtsitet loo, mis sõprade hulgas ringleb - nende, kes kõrbes elanud/elavad. Kõrbe-elanike hulka loeme end ka Paul ja mina, kuna me eelmine elukoht Las Cruces on kõrb, nagu ka praegune, Kesk-Oregon. Sündmus aga, millel see blogipostitus põhineb, on tõestisündinud ja traagiline ning annab masendavalt selge pildi, KUIVÕRD kaugele tänapäeva linnainimene loodusest on jäänud:

Augusti alguses otsustas kolmeliikmeline Prantsusmaalt pärit perekond (ema, isa ja 9 aastane poeg) New Mexico kõrbes, kohas nimega White Sands väikese turismituuri teha, jalgsi. Kõndimist alustati suvepäeva kuumimal ajal, varasel pealelõunal, temperaruur ca +40C. Kaasa võeti kaks pooleliitrist pudelit vett, seda kolme inimese peale. Lisaks, pereema oli parasjagu põlvevigastusest paranemas. Neli tundi hiljem, kui pargivahid kontrollkäiku tegid, olid vanemad kuumarabandusse surnud ning poeg väga kehvas seisus. Hiljem küll toibus.

Vaatame nüüd korraks fakte. Su ees on kümnete kilomeetrite kaupa liivakõrbe. Keskpäev. Kuuma nelikümmend kraadi. Sa võtad kaasa 2 x 0,5 liitrit vett ja lapse, eirad valutavat põlve ning  hakkad silmapiirini ulatuvate luidete vahel astuma. Võiks ju arvata, et isegi kui sa pole aastate vältel kontori/koduseinte vahelt välja pääsenud, et aimu saada, misasi see LOODUS on, siis oled ehk vähemalt mõnda sellekohast filmi näinud. Aga ei.

Mistap tänaseks ringlebki meiesuguste küüniliste kõrbehuntide hulgas järmine legend tolle paari hukkumise kohta: White Sandsis on matkaradade alguses sildid hoiatusega 'No water beyond this point'. Või midagi sellesarnast. Oma silmaga olen näinud kusjuures. Mille all loomulikult peetakse silmas, et mingeid JOOGIPUNKTE rajal pole. Prantsuse paar aga luges silti paraku samamoodi nagu lennujaama turvaväravas ning tegi järelduse, et kõrberajale minnes ei ole veepudelite kaasavõtmine lubatud.

Puhaku nad rahus - ehk päästab nende lugu mõned elud edaspidi.
Sept14/2015