ROAD TRIP. HÕISSA, PULMAD!
JOHN JA EVA on me naabrid Las Crucese ajast. John ettevõtja, Eva ämmaemand, mõlemad väheke üle kolmekümne. Mõni kuu peale seda, kui meie Pauli ja Yarkoga Las Crucese tolmu jalgelt pühkisime (sõna otseses mõttes, New Mexico tolm, teate ju küll), kolisid nemadki. Põhja-Californiasse. Ilusasse elusasse väikelinna nimega Ukiah. Selle aasta alguses saabus pulmakutse. Madrasest Ukiah'sse on lühike autosõit, Ameerika mõistes. Kaheksa tundi. Mis muud kui pidukuub selga ja masinale hääled sisse.
PIDU oli justkui vana hea Eesti pulm, kestis kolm päeva. Johni on Boliivia, Eva juudi juurtega. Mõlemal suured pered, külalisi oli üle saja. Reede õhtul grillimine järve ääres, laupäeval tseremoonia sekvoiasalus pluss pulmapidu öko-viinamarjaistanduses/veinimõisas, pühapäeval lahkumis-hommikusöök linnapargis. Väga, väga lõbus, ilus, südamlik, meeldejääv nädalavahetus. Eriline, ebatraditsiooniline pulm mitmes mõttes.
KÜLALISED olid selles pulmas sama tähtsad kui noorpaar - selline oli pruudi ja peigmehe kindel soov. Meid kõiki poputati juba pulmakutsest alates kõikvõimaliku abi ja lisateabega - kuidas kohale sõita, kus hotellis/motellis mugavam ööbida, milline kliima, millised söögisoovid ja -allergiad, mida muud põnevat ümberkaudu näha-teha tolle nädalavahetuse jooksul. Kõike seda südantsoojendavas, samas mitte liig pealetükkivas vormis.
KINGITUSI palus noorpaar mitte tuua. Põhjendus: esiteks teevad pere ja külalised niigi suure väljamineku (kohalesõit, ööbimine). Rahvast saabus ju lausa Lõuna-Ameerikast, hulgakaupa ka USA Idarannikult. Teiseks rõhutasid John ja Eva, et neil on mõnus, väike, kompaktne majapidamine välja kujunenud, lisakraami järele puudub vähimgi tarvidus. Pauli ja minuga oli aga see lugu, et kingituseplaan (üks mu värsketest seinavaipadest) sai enne maha pandud, kui 'no wedding gifts please' teade tuli. No võtsime siis ette ja küsisime, et vast tehakse erand. Saatsime ka fotod, et pruutpaar saaks vaipade vahel valida. Ühesõnaga. Nüüd ripub üks mu näputöödest Johni/Eva kodu seinal.
SUHTLEMINE oli ainus kingitus, mida pruutpaar soovis. Et poleks näiteks nii, et koolikaaslased istuvad/pidutsevad isekeskis, sugulased on omaette ninapidi koos jne. "Me ümber on ring suurepäraseid inimesi, kuid ring koosneb siiani punktidest, sest paljud meile lähedastest pole omavahel tuttavad", kirjutasid John ja Eva. "Neil kolmel päeval palume teil punktid katkematuks ringjooneks ühendada". Mida me, kõik need sada ja natuke ülegi inimest, innuga ja lustiga ka tegime. Ma pole ei tea mis ajast nii palju küsinud ning vastanud :-) Nagu ka tantsinud. Peojärgsel päeval lõid tallad tuld ja kondid olid äraütlemata kanged.
TELEFONID ja FOTOKAD palus tulevane abielurahvas kotti või koju jätta, eelkõige muidugi abiellumistseremoonia ajaks. Kuigi grillipeo, pulmapeo ning lahkumis-hommikusöögi kohta 'no phones/cameras' soov ei käinud, oli elektroonika/sotsiaalmeedia vaba nädalavahetuse meeleolu loodud. Telefone näppimas või pruutpaariga selfisid tegemas ei näinud ma mitte kedagi, mitte kordagi. Kel kibe käes oli, eemaldus tõenäoliselt kuhugi privaatsesse puutagusesse. KOHAL OLEK oli see, mida pruutpaar oma lähedastelt soovis. Üksteisele silma, mitte telefoniekraanile või kaamera-avasse vaatamist. No eks pilte tehti ikka ka muidugi, kaks Johni-Eva sõpra olid spetsiaalselt fotograafitöö peal.
TSEREMOONIAST paar sõna. Peig + mehed kogunesid veinikeldri juurde tseremoonia eel, pruut + naised künkal asuvasse sekvoiasalusse, kus veidi hiljem toimus ka paaripanek (ilmalik-spirituaalne, kui nii võib defineerida). Sel moel anti mõlemale sugupoolele aega omis maailmades olla. Naised mõtlesid ja ütlesid naisteasju, mehed meeste omi. Pruutpaari soovile vastu tulles olime igaüks aegsasti oma südames järele kaalunud, mis tundub olulisim säärasel enne-jah-sõna-hetkel jagada.
KÕIGE ILUSAM MÄLUPILT Johni-Eva pulmadest pärineb mul just tollest sekvoiasallu sisenemise silmapilgust. Kas ma soovin, et oleks fotokas käepärast olnud? Oo jaa! :-) Aga püüan kirjeldada. Kuum, kuiv, päikeseline California pealelõuna. Hirmkõrged igirohelised okaspuud parajalt tihedad, et varju anda, aga mitte nii lähestikku, et valguskiired läbi ei murra. Väikesele välule lihtsad puutoolid ridadesse sätitud. Kohta, kus peagi pruutpaar seisab ning end kaasadeks laseb tunnistada/õnnistada, märgib sekvoiaokstest palmitud inimesekõrgune kaar, üksikud suured valged õied okste vahele sätitud. Välu servas, päikesevihus istub Eva. Ei, 'istub' on vale sõna. 'Kiirgab' tundub õigem. Õbluke kaunis naine beezhikaskuldses, pealetükkimatus kleidis, mil pikkust veidi üle põlve; tumedad lokkis juuksed lihtsasse, ilusasse soengusse üles sätitud. Justkui haldjas või metsanümf nonde tumeroheliste hiigelpuude all. Meie, naised, sammusime sinna künklale omaette või paarikesi, mõtiskledes, mitte lobisedes. Loodus ja vaikus ümberringi tingis tasa olemise. Ja ma usun, et ei liialda, öeldes, et esimene pilk Evale liigutas meist igaüht hingepõhjani, paljusid pisarateni. Imeline, jagatud kogemus seal sekvoiakünkal.
OH...mul tuli praegugi vaat et pisar silma! Võtame siis lõbusamad tuurid - peigmehe 'paraad' jõudis kohale hõisete ja lauluga. Tseremoonia oli suhteliselt lühike, kuid tõhus. Pulmasöögid puhas öko ja viisid keele alla. Kohalikku veini voolas ojadena. Pruutpaar oli absoluutselt kõigi ja igaühe jaoks eraldi KOHAL. Meeldejäävaim vestlus? No peale toda hingelist lõiku kisub vägisi lugejaid teise meeleollu vedama... meeldejäävaim, lõbusaim, arvuka osavõtuga vestlus leidis aset naiste tualettruumis, teemaks leedide ihupesu kuumimad trendid. Yehaa!!
Ah et mis KLEIT mul seljas oli? Pauli ja minu pulmade teise päeva kleit, kangas Missoni, teostus Katre. Kui sa, Katre, seda lugema juhtud, siis tea, et oled USAsse iga kell oodatud - õmblejanna järele päriti ühtepuhku. Ma ei hakka siia pilti panema, pulmas pruudi kleit ju tähtsaim, aga lained lõi minu oma küll ja veel.
----------
WEDDING in Ukiah, California was GREAT. Just GREAT.
John and Eva are wonderful, generous, mindful young people. They gifted to all of us (106 guests) something precious: a weekend full of Love and Light. Something to remember, something to be very, very grateful for.
June 20/2015