UUED SÕNAD tekivad tõesti teinekord näpuvigadest. Näiteks eestikeelne POLEVIK. Või siis keelevääratusest. Näiteks inglisekeelne VARBGAGE. Viimane kukkus Pauli suust paar päeva tagasi, tähenduseks 'verbal garbage' (tõlkes: sõnapraht). Nojah, eks me vast jälle poliitikast ja/või massidega manipuleerivast meediast rääkisime, millest muust:)
See selleks. Too Inga Raitari artikkel, millele ülalolev poleviku link viitab - toda tahtsin paari sõnaga kommenteerida. Ma olen suures plaanis täitsa nõus Raitari mõttekäiguga. Tõsi ta on, veidriku templi saad külge, kuulutades, et kui mõtled sõjale, siis sõda tulebki. Et hirmudel on kalduvus materialiseeruda. Noh, mina igatahes küll usun kollektiivsesse alateadvusesse. Mõttel on suurem jõud kui me ettegi kujutada oskame, arvan ma. Mõttega juhitakse masse, vana tõde. Hirm hoiab karja kenasti koos ning kontrolli all, olgu karjamaa kustahes maailma nurgas.
Mündil on muidugi teine külg ka. Sõditakse. Surrakse. Sellest ei saa üle ega ümber. ISIS ja Ebola. Ja mustmiljon muud lugematut häda, millest lääne lehted ei kirjuta. Ei ületa uudisekünnist. Liig kaugel näiteks. Lugesin hiljuti kusagilt tähelepanekut, et näiteks Aafrikast jõuavad meieni vaid viiruse- ja riigipööramise uudised. Justkui Mustal Mandril muud ei toimukski.
Nojah, ja siis on asjal veel kolmas külg. Ja neljas ja viies ja...:) Aga tollest kolmandast. Et kuidas selle tikkude ja seebi varumisega jääb, millele Poleviku artikkel viitab. Selle kohta on mul väheke teine arvamus kui Raitaril. Tikud ja sool ja seep, küünlad, talvekartulid pluss muu elementaarseks eksistentsiks vajalik kraam võiks kodus ikkagi olla. Mitte et venelane ründaks, või ISIS. Või tulnukad. Aga no läheb näiteks elekter ära, või tuiskab tee talvel täis ja oled lumevangis kolm päeva. Nädalakese. Täitsa reaalne stsenaarium, kui elad säärase kohas nagu meie praegu. Suurest teest omajagu eemal.
Eestlasel on see varumine vast rohkem veres, kuid hulga ameeriklastega on küll niimoodi, ma arvan, et kui miskipärast täna ja otsekohe marketisse ei pääse, siis ongi nälg majas. Samas eksisteerib muidugi teine äärmus kah - nood, kes maja all asuvasse varjendisse tonnide viisi konserve varuvad. Misjärel hambuni relvastatult, para-militaarselt riietatult ööd ning päevad punkriümbruse perimeetrit valvavad, et Vaenlane (ISIS, venelased, zombid, mehhiklased, Ebola viiruse kandjad) kahjutuks teha, enne kui eelnimetatud jõuavad käe konservi järele sirutada. Ohjah. Ma pigem 'varujatest' pikemalt ei kirjutaks. Ühtaegu hirmutav ning naeruväärne inimtõug, kellele jääb vaid kaasa tunda. Sest Elu kui niisugust neil pole. Nemad elavad Raitari kirjeldatud Polevikus. 24/7/365.
Aga! Õnneks on (ja tekib üha juurde) mõistlikke kodanikke, kes jätkusuutlikku elustiili harrastavad, ning seda mitte hirmust, vaid tervest mõistusest aetuna.
Foto: Restoran Depoo, folgifestivali joogimenüü, naaberlinn Sisters.
03/10/2014
------------
VARBAGE. That's the word Paul invented few days ago. Meaning: verbal garbage:). It was kind of Freudian slip actually. We were talking about media control and politics when 'varbage' slipped from his mouth.
Anyway. Blog post in Estonian feels again too long to translate verbatim. Just few key words: FEAR and COLLECTIVE CONCIOUSNESS. People in fear are so easy to manipulate. Being in fear there's a whole different reality created in your head. Fear is starting wars. It's said that fear is a passive form of anger and anger is an active form of fear.
But there's other side of that coin, too. It's not smart to bury your head in sand either. It's smart to be prepared. Being prepared (food-wise for instance) should actually be the normal state of our everyday life, not something that could be equalized with hard core preppers. You know the type. Tons of food, tons of guns. Those guys are not a good example, no no no:)*. Better let us look back in time. I mean into old days when it was normal to have some extra food at home, soap and candles and such. Not because of ISIS or Russians or Aliens or Zombies, nope:). It was just plain common sense to think about tomorrow too, and about the day after. But the trick was (it still is) to LIVE in TODAY at the same time. Preferably WITHOUT FEAR. Fearful collective consciousness can't possibly create good thoughts i.e. good things.
Yeah, I should probably skip my daily dose of world news tomorrow. And day after tomorrow. And day after:). Those news. Yep. Seedbed for Fear.
Photo: Restaurant Depot, Folk Fest Coctails. Neighbour town Sisters.
* Fortunately there's another, sensible type of 'preppers' too, the ones who are promoting and exercising SUSTAINABLE LIFESTYLE.
From Wikipedia: /.../When you go back to the last depressing days when we were in a survival mode, /.../before the 1970's, what had happened was you only saw this one element of survivalist, you know, the caricature, the guy with the AK-47 heading to the hills with enough ammunition and pork and beans to ride out the storm. This is a very different one from that: you're seeing average people taking smart moves and moving in intelligent directions to prepare for the worst. (...) So survivalism in every way possible. Growing your own, self-sustaining, doing as much as you can to make it as best as you can on your own and it can happen in urban area, sub-urban area or the ex-urbans. And it also means becoming more and more tightly committed to your neighbors, your neighborhood, working together and understanding that we're all in this together and that when we help each other out that's going to be the best way forward./.../
3/10/2014