Tomatitaimed olid terved ja tugevad. Tomatid suured ja ilusad. Juba punased ka. Siis aga hakkasid ühel päeval kaduma. Alguse süüdistasime teineteist. Seejärel Yarkot. Siis metskitsi. Lõpuks jäneseid. Tõeline tomativaras selgus, kui saagist väga vähe järele oli jäänud. Orav, sindrinahk! Nüüd hoiame viimast allesjäänud kraami tüllkanga all ja peame vaheldumisi ööd ja päevad vahti. No, OK, jäägem ausaks, ööd jäävad siiski vahele. No, OK, osa päevast ka:). Ja ega päästa enam palju polegi. Igatahes on esimesed Oregonis elatud põllundus-kuud meile õpetanud, et kui kitse-, jänese- ja oravakindlat aeda ümber pole, ära parem üldse midagi kasvama pane. Teeme plaane tulevaks aastaks. Aiamaa saab tõeline kindlus olema. Kaitsekraav, vahitornid, kahurid, kuum tõrv, vibud-nooled. OK, OK, see on väike liialdus. Andke andeks. Ja saage aru, et väga raske on Isand Oravale korrapealt andeks anda. Nii VÄGA oleks tahtnud ise noid tomateid nautida.
------------
Mr Squirrel got almost all our tomatoes. I wish we'd busted him earlier! No tomatoes for us this year...except those few last, small, partially chewed ones. Dammit! Next year, our garden will look like fortress. Yep. We certainly will NOT be raided any more! Not by Deer. Not by Rabbits. Not by Squirrels. Humans have their dietary needs too, you know...)
23/07/2014