MIKS ME BLOGIME?
Internetis on erinevate allikate väitel 200.000.000 – 400.000.000 blogi. Järge raske pidada, kuna blogimootor Blogger (erinevalt näiteks WordPressist) ei avalikusta oma statistikat. Lisaks on  blogid pidevas evolutsiooniprotsessis. Veebitermineid kasutades: osa blogisid ’surnud’, st. lootusetult hüljatud, osa ’zombid’ – nood, mil lootust uuesti ellu ärgata.

Väheke STATISTIKAT. Kuigi, hmm, statistika on libe tee. Mulle käib väga meele järele see näide, et kui mina söön ühe grillvorsti ja sina ei söö ühtegi, siis statistika kinnitab, et me kumbki sõime keskmiselt pool grillvorsti. Mis on tõesti tõest kaugel. Aga see selleks. Ühesõnaga, statistika:

- Väidetavalt luuakse Internetis iga poole sekundi järel uus blogi.
- Väidetavalt on blogide lugemise tippaeg kella kümne ajal hommikul,
- Väidetavalt on blogimise tippaeg kella seitsme ajal õhtul, kommenteerimise tippaeg kella kaheksa paiku õhtul.

Aga vaatame nüüd EMOTSIONAALSET  poolt kah, jättes nö. äriblogimise kõrvale. Googeldasin 'why people blog', leidsin mitmeid artikleid, kus blogimise põhjustele huviäratavalt viidatud.

SIIN refereeritakse uurimust, mis avaldatud USA ajakirjas Küberpsühholoogia, Käitumine  ja Sotsiaalvõrgustik. Uurijate väitel on blogimisel rohkelt sotsiaalseid ja emotsionaalseid plusse – vaimne toimetulek, hingeline kasvamine, sisevaatlused, taagast vabanemine.
Teadustöö jagab blogijad nelja kategooriasse, tulenevalt blogimisest saadavast emotsioonist: teraapiline blogimine, fassaadi-blogimine, suhtlusblogimine, asenduslik blogimine. Mu tõlge ei pruugi kõige parem olla, siin originaalid: therapeutic blogging, self-censoring blogging, connected blogging, substitution blogging. Kõik neli kategooriat võivad küll mõnevõrra kattuda, suur plaan on aga järgmine:

- TERAAPILINE BLOGIJA on sisse võetud eelkõige omaenda probleemidest. Suhtlus huvitab teda vaid emotsionaalse toetuse saamise eesmärgil. Ta on reeglina depressiivsusele kalduv ning (olemasolevate) inimsuhetege rahulolematu.
- SUHTLUSBLOGIJA on oma eluga üsna rahul ja rõõmus, blogib eelkõige, nagu termingi ütleb, inimsuhete loomiseks ja/või ülalhoidmiseks, mitte emotsionaalsete probleemide lahendamiseks.
- FASSAADIBLOGIJA eesmärk on ennast ja oma elu võimalikult positiivsest küljest näidata.
- ASENDUSBLOGIJA kasutab veebipäevikut silmast-silma inimsuhtluse aseainena.
Kusjuures, teraapilist blogimist harrastavad uurimuse kohaselt eelkõige naisinimesed, fassaadiblogijate hulgas on mehi enam.

Teisal viidatakse ka põhjustele, MIKS meile pakub rahuldust oma tundeid ja mõtteid nö. üles riputada, kogu maailmale vaatamiseks. Harvardi Ülikoolis tehtud magnettomograafia uuring näitab, et heaolutundega seotud ajuosad on tugevalt aktiveeritud, kui me räägime (kirjutame) iseendast ning nõrgemalt, kui kõneks teine isik. Endast rääkides/kirjutades süstitakse ajju sama heaoluhormooni, mis süües või seksides. Aga see pole veel kõik. Katse läbiviijate väitel oli nonde katsealuste heaolutunne, kel lubati publikut omada, suurem kui nende oma, kes mõtted vaid enda teada pidid jätma. Jagamine pakkus lisanaudingut.

ÜHESÕNAGA - blogimisel, facebookimisel, tweetimisel on teaduslik põhjendus. Niipalju veel kommentaariks, et mina teen suurt vahet blogi ja FB vahel. Möönan, et FB võib mitmest küljest kasulik ja meeldiv olla, aga mulle isiklikult ei istu see stiil ’läksin just praegu üle tänava’ või ’lõpetasin prae, hakkan arvet maksma’ (millele eelneb sõnum 'olen restoranis, hakkan sööma').
Blogimine mulle seevastu istub. Liigitan ennast kuhugi suhtlus-ja asendusblogijate vahepeale. Asendusblogimine ilmselt prevaleerib, kuna lõviosa oma lugejatega ma silmast-silma igapäevaselt/nädalaselt/kuiselt/aastaselt enam ei kohtu. Millest on ütlemata kahju. No vot ja seetõttu blogingi. Heaoluhormooni saamiseks. Mitte et kodus süüa ega seksi poleks, mõlemat jagub. Kuid väike lisaendorfiin ei tee ju ilmaski kahju, või mis?

WHY WE BLOG?
 The Answer why people blog
/..../The researchers found that the act of disclosing information about ourselves activates the same sensation of pleasure in the brain that we get from eating food, receiving money or having sex./.../
/.../ The research found that we get a greater reward when we share thoughts with friends and family than when they were told their thoughts would be kept secret./.../
/.../They also devised a "personal blogging style scale" that classified the bloggers' experiences under FOUR CATEGORIES: therapeutic blogging, self-censoring blogging, connected blogging, and substitution blogging./.../
Conclusion: we SHARE to FEEL GOOD.
Photo: Oregon sunset, yesterday.
31/07/2014