Road trip. California. Puuma. Tõenäoliselt.
Ega midagi, nüüd on aeg ka Mountain Lion'i lugu ära rääkida. Eks ta uskumatult kõlab, sestap lisan mõned kaudsete asitõendite fotod.

Ühesõnaga. Tecachapis, otse Kareni maja taga algavad ilusad mäekünkad ja tammesalud (foto 1). Koeraga lust jalutada, justkui pargis. Esimesele käigule läksime koos Pauliga. Kui ümbrus selgeks sai, tiirutasime Yarkoga juba omapäi. Ühel pilvisevõitu õhtupoolikul otsustasin ülespoole turnida. Et vaatan seda mäenuki ümber keerduvat teed lähemalt (foto 2, nooled näitavad). Kolmandal pildil oleme juba üsna tipu juures. Ümberringi hästi vaikne, tuul veidi sahistab. Ühtäkki ilmusid pea kohale kaks imeilusat pistrikku, vahtisin neid, pea kuklas. Mõnus, turvaline tunne oli, olgu et üksik koht. Linn sebis kaugel all. Uudishimu ajas ülespoole, et vaatan, mis sealt kurvi tagant näha. Tagantjärele võin öelda, et veel mõnisada meetrit kõrgemale kõndinud, hoiatas õhkõrn aimus, et edasi pole vaja minna. Mina, ohmu, kõhutunnet kuulda ei võtnud, õieti tähelegi ei pannud teist. Muudkui aga edasi, vahetevahel pilte klõpsides.

Vaatame nüüd fotot nr 4. Olen vahetult enne seda kaadrit Yarkole väiksemat sorti pulga visanud ja ootan teda järele. Yarkol on puujupi leidmisega raskusi, tiirutab ja nuhutab, nuhutab ja tiirutab. Teen klõpsu ära, astun aeglaselt edasi, ülespoole, fotokas käes, suurema pulga järele ringi vaadates. Kaen vasakule, tõusva teeveere poole. Seejärel paremale, kus mäekülg alla kaldub. Seal kena männipuu, kummardan allapoole, et sobivat roigast valida. Miski sunnib taas üles vaatama - ja siis näen Looma. 

Mu esimene mõte on, et tegu väga suure hulkuva koeraga. Puuma ei tule pähe enne, kui olen oma taktikalise taandumisega juba poolel teel mäest alla. Kuid kõigest järjekorras. Ühesõnaga, näen enda arvates väga suurt ja väga, väga kõhna koera. Siiamaani on ta ribid silmade ees. Tumebeesh, pika sabaga. Kõrvad - ei saa öelda, et lontis, igatahes pole need kikkis. Nägu (koonu) ei näe, sest Looma pea on minust eemale pööratud, ta sikutab parasjagu väiksema kitse või lamba suuruse eluka paljaksjäratud rinnakorvi mäest üles. Esikäppadega jõuliselt tõugates, tagumik mäetipu, pea alla, oru poole. Hmm, kirjeldus kukub pikavõitu välja. Kohal (ja ohus) olles registreerib aju kogu selle krempli üheainsa klikiga. Koer, suur, hulkuv, näljane. Yarko - vana. Mina - naisterahvas. Järeldus - põgeneda, otsekohe, soovitavalt vaikselt. Järgneb hulk eelnimetet mõttesähvatustest tulenevaid tegevusi. Õhtul, juhtunut analüüsides, patsutan endale õlale, et paanikas pead ei kaotanud. Paari sekundi jooksul sai tehtud järgmist: käes hoitud fotokas taskusse. Välgukiirusel Yarko juurde, rihm külge. Esimene ettejuhtuv korralik puutoigas kätte. (Hiljem, arvatavalt juba veidi ohutumas kauguses olles valisin uue. Suurema, tugevama, terava otsaga oksa. Instinkt ütles, et võimalikus võitlussituatsioonis niisama naljapärast kaikaga vehkimisest kasu pole). Hiirvaikselt allapoole taandudes kaalusin kiirelt, kas laskuda mööda järsku mäekülge (otsetee Pauli õe maja juurde) või tuldud rada mööda. Valisin viimase - ikkagi kindlam jalgealune, kui vastasseisuks läheb. Yarkost jäi Loom märkamata. Ma ei kujuta ette, milliseks oleks asjade seis kujunenud, kui Y oleks must eespool mäetipule jõudnud ja elukat silmanud. Küllap on parem mitte ette kujutadagi.

Tagantjärele saan aru, miks Loom meid ei haistnud/kuulnud. Tuulekohin kostis üsna vali ja ta oli tegevuses. Tuul oli küll me selja tagant, kuid kuna tõus oli järsk, kandus lõhn Loomast nö. üle. Mäest alla laskumine võttis oma 20 minutit, poolel teel tundsin end juba suhteliselt kindlalt. 'Kodus' turgutati mind muidugi veini ja muu hea-paremaga ja õhtu möödus mõnusalt. Väike shokk järgnes öösel, kui iga natukese aja tagant üles ärkasin, olles unes ikka ja jälle toda sekundi murdosa läbi elanud, mil Looma silmasin. Suur, luukerekõhn, beezh. Keskendunult, jõuliselt tegevuses.

Järgmisel hommikul võtsime Kareni, Pauli ning Yarkoga ette matka sündmuskohale. Ega ma hakanud kellelegi kinnitama, et ma nimelt puumat nägin. Sest ma polnud ju kindel, mis loom see oli. Pole tänagi. Võib-olla et oligi suur koer. Kuid see, mida 'kontrollkäigu' raames leidsime, kinnitab siiski  puuma-varianti. Foto 6 - suure kaslase käpajäljed. Foto 7 - suure lihasööja väljaheited. Ja mitte üks või kaks hunnikut, vaid hulgal, mis kinnitas, et suur lihasööja peab mäekülge oma koduks. Foto 8 on tehtud tee poolt, sealt, kus mina seisin, kui Looma märkasin. Foto 9 aga kohalt, kus Loom tolle paljaksnäritud rinnakorviga rassis. Vahemaa minu ja tema vahel oli nii 30 meetri ringis, Pauli hinnangul.

Ega siin palju muud polegi lisada. Hea meel, et Yarko turvaliselt ja tervelt alla sain toimetatud. Tema oleks kindlpeale enam kui ohus olnud, kui Loom meid märganud oleks. Või siis Yarko Looma märganud. Enda kohta ma ei oska öelda - nii puumad kui hulkuvad koerad on inimesi rünnanud, kuid see on pigem erand kui reegel.
11/12/2013