ROAD TRIP. DEATH VALLEY, CALIFORNIA. TORMITUULE HINGEELUST ehk ära ilmaski telki betooni peale püstita. Isegi mitte siis, kui hilisõhtul laagrit üles lüües valitseb täielik tuulevaikus. Lugu ise on järgmine.

Olime jõudnud Death Valley'st kiviviske kaugusele. Otsustasime siiski öö pargist väljaspool veeta, et hommikul värske peaga sisse sõites vaateid nautida. Hämaraks kiskus ka juba, vaja end öömajale sättida. Kenas kohas, pikaksveninud orus mägede vahel sattusime mahajäetud RV pargile.  Hiilgav aluspind auto parkimiseks ja magamiseks, sile kui loodiga timmitud (fotod 1 ja 2). Kuna tuult pold ollagi, kinnitasime telgi vaid sümboolselt. Tegime mõnusasti lõket, sõime, jõime, keerasime magama. (Yarko oma tavalisse öökorterisse, puuri, auto tagaosas). Mõnus vaikus ümberringi, uni tuli peagi. Olime vist nii tunnikese sõba silmale saanud, kui telk laperdama hakkas. Algul tagasihoidlikult. Siis hullemini. Misjärel läks põrgu lahti.

Sellelsinatsel road-tripil kogesin esimest korda, et tuul võib käituda nagu elusolend. Alustas teine madalalt möirates lähenemist oru teisest otsast, ligemale jõudes muutus hääl rongimürina sarnaseks, seejärel rammis ülivõimas puhang telki justkui rusikas. Vaevalt oli üks iil meist üle sõitnud, kui juba kuulsime kaugusest järgmist tulemas. Ja niimoodi tundide kaupa. Vahetustega käisime rebenenud telginööre ning laperdavat katust kinnitamas, käepäraste vahenditega. Kordamööda seetõttu, et teine pidi telki jääma - raskuseks. Muidu oleks kogu krempel tõenäoliselt mööda kõrbe minema rullinud. Autosse ümber kolimist kaalusime kah, kuid siis oleksime pidanud kogu magamiskraami ja telgi kuidagimoodi kokku kraabitud saama, ja see tundus tolles tormis ennasthävitava ettevõtmisena. Niisiis lamasime pärani silmi, kuulates tuule möirgeid, vahtides telgiseinu, mis vaiade paindudes kord kerkisid, kord meile näkku vajusid.

Ühe eriti jõhkra puhangu järel andsid vaiade kinnitused järele. Telgiriie vajus meile otsa. Võitlesin klaustrofoobiaga, kaaludes, kas suudaksin sedasi hommikuni vastu pidada. NING SIIS HAKKAS RAHET SADAMA. Raheterad peksid läbi telgiriide vastu me päid. Kuna ma nagunii juba pooleldi lämbunud olin, otsustasin, et parem väljas olla kui sedaviisi elusalt maetuna hapnikku ahmida, haarasin taas taskulambi hammaste vahele ning roomasin välja, et kinnitusvaiade ja nööridega viimset, otsustavat võitlust alustada. Kasutasin ära kogu oma leidlikkuse ning käeulatuses olevad kinnitusvahendid, saavutades tulemuse, mis kõige alumisel pildil näha. Foto on tehtud varahommikul, peale tormi vaibumist, kui päike kuldas mäetippe ning Pauli keedet kohvi auras tassides.

Võib enam kui kindel olla, et meie peres telki enam IIALGI poole vinnaga ei kinnitata.
12/12/1013