Homme varahommikul California poole teele. Tänupühad sugulaste pool. Kalkun ja koosolemine. Ning seejärel - Death Valley, yehaa! Seal plaanime paariks päevaks laagri püsti lüüa. Yarko saab soolajärvedel kiirust arendada:). Tagasi koju 10 päeva pärast või nii.
25/11/2013

"That's why God created a coffee bush"  ütles Paul täna varahommikul, kommentaariks minu kohkunud karjatusele, mille tõin kuuldavale peale magamistoa aknast välja kiikamist. Lumi! Lörts! Päikest pole! Õudne. Kas ma selleks New Mexicosse kolisin??!! Sama hästi võinuks Eestisse jääda:). Anyway, Paulil oli õigus nagu alati. Kuum kohvi aitab säärast sorti vapustuste vastu imeliselt. Tuleva nädala alguseks lubab taas päikest ja +10 C sooja.
24/11/2013

Fotovõistlus ehk kesse koera saba ikka kergitab...:). Ühesõnaga, meie valla (Doña Ana County) kaameraklubi Aasta Foto võistlus. Paul pälvis amatööride klassis kaks punast linti (kaks II kohta), mina ühe sinise lindi (üks I koht). Tõe huvides märgin, et mõlemat värvi linte anti välja üsna mitu.
Anyway, auhinnatud fotod ülevalt alla:
Paul 'Sandfall'
Paul 'Sand, Wind & Life'
Epp 'Living Her Dream'
Kõigi kolme pildi lugu on veel eriti tore seetõttu, et need said võetud Mare külaskäigu ajal, päeval, mille kolmekesi (+ Yarko) White Sands'is veetsime. Polnud Photo Of The Year Competition meeles, kui kaameraid pruukisime. Valik sai tehtud hiljem, tähtaja lähenedes, fotosid lapates. Marel on siiski vaieldamatu osa meie peale langenud aupaistest, minu võidutööl lausa modelliks. Well done, Paul & The Mischievous Twins!:)
23/11/2013

Lehtede langemise aeg, kuldne valgus. Ma olen sellest vist paar sügist juba kirjutanud, kui erinev on siinne leheriisumise töö Eestiga võrreldes. Lapsemäng. Käkitegu. Lust ja lõbu. Sest lehed on kuivad ja seetõttu õhkkerged. Tegelikult ei olekski tarvidust reha viibutada, see on Mario töö. Ma puhtast naudingust teen, et õues olla ja end liigutada ja nii.  Mariol jääb vaid hunnikud kokku korjata ning põllu äärde vedada, seal ta neid siis põletab, tuha jätab väetiseks vedelema.
21/11/2013
EDIT: Päev hiljem. Varahommikul kella nelja ajal sõitis torm Mesilla orgu sisse. Majaümbrus näeb välja, nagu poleks siin ilmaski lehti  riisutud:)

Eilse võtsime järjekordse täiskuumatka ette, sedakorda koos Eva ja Johniga. Meie endised naabrid, kes nüüdseks kolinud natuke eemale, Mesillasse. Tore noorem paar. Eva on ämmaemand, John töötab ülikooli juures, defineerib end rändurina. Pea kõik osariigid läbi käinud, enamjaolt mõnda aega ka kohal elanud. Anyway. Meie Pauliga tegime pastaroa kaasa ning võtsime veiniklaasid ühes. Klaasist klaasid loomulikult. Kesse siis plastikuga meeleolu rikkuma hakkab, päikeseloojakul ja kuutõusul. Evalt/Johnilt oli vein ja ingverishokolaad. Yarko jätsime koju. Ta on toda järskude külgedega Achenbach Canyonit korra roninud küll, aga päevavalges. Mõned kaljulangused on sel ikka väga sügavale ning järsud; mul polnud tahtmist pimeduses vahetpidamata silmi teritada, et kus loom on. No, tegelikult 'pimedusest' rääkida ei saa. Kui kuu mägede tagant tõusis, oleks nagu prozhektor põlema pandud. Aga sellegipoolest ei hakanud vana koera kontidega riskima. Üles kaljudele jäime üsna hilisööni, soojad vatid kaasas muidugi. Nahkhiired vuhisesid üle peade, kui lõpuks allapoole laskusime. Tsikaadide saagimine kajas mäekülgedelt vastu ning kõik, mis vähegi valgust peegeldas, helendas kuupaistel.
18/11/2013

Novembri keskpaik. Päeval pea 20 soojakraadi, päike paistab, puud värvilised. Kas me ikka tahame Las Crucesest ära kolida? See küsimus kerkib üles lihtsal põhjusel: kuus suvekuuma kuud möödas. Kõrbekliima enam ei piina. Pehme, kuldne, sügistalvine New Mexico soojus.
Täna öösel nägin unes, et istume Pauliga kõrgel Orelimägedes, vaatame alla Mesilla Orgu, Las Crucesele, tuttavatele kohtadele. Oleme seal üleval kahekesi ning teadmises, et see on hüvastijätu-matk. Kellegi kolmanda hääl ütleb: "It's been a very good start here". Just. Novembri-soe on tore küll, aga aeg tulnud eluga edasi liikuda. Ning kuna lõuna poole ei saa (Mehhiko!) ning ida poole ei taha (Texas!), jäävad üle põhi ja lääs. Elame, näeme. Õigemini - sõidame, näeme. Algava talve jooksul road-tripime läbi võimalike uute elukohtade. Seesinane (unes nähtud) Orelimägedelt oruga hüvastijätmine leiab enam kui tõenäoliselt aset tuleva aasta sees. Seniks võtame mõnusatest hilissügisestest ilmadest, mis iganes võtta annab.
18/11/2013

Ja veel mõned White Sand'si võtted. Tol päeval oli ikka selline tuul, et. Jalast kistud saapad tuiskasid liiva täis paarikümne minutiga. Yarko-pildid on tehtud luidete ning mägedeni laiuva rohumaa piiril.
14/11/2013

KAKS NAIST.
Ühel ja samal aastal, ühel ja samal päeval, ühes ja samas sünnitusmajas sündisid sõbrannadele, Mare ja minu emale, tütred. Mare ja Epp. Koos oleme koolis käinud, pinginaabrid olnud terve alg- ja keskkooliaja. Ma ikka vahel mõtlen, et kui meile keegi tookord, aastaid tagasi, kui algkooli plikadena Kreegi metsas suurel kivil istusime ning tulevikuplaane tegime – ühesõnaga, kui keegi oleks tookord öelnud, et me mõlemad ühel heal päeval Ameerikas elame – me oleks ütleja pikalt välja naernud. Mitte et Ameerika miski unistustemaa oleks, parim koht kus elada, mkmm. Lihtsalt see on niivõrd kaugel sellest, millisena oma tulevikku ette kujutasime. Kaugel geograafilises ning ka igas muus mõttes.

Mare kolis koos perega USAsse napilt alla kolmekümnesena, mina koos koeraga veidi üle viiekümnesena. Vahepeal olime ikka põgusalt kohtunud ka, Mare käis pea igal aastal Eestis. Ning lapsepõlvesõprus on kahtlemata üks noid inimsuhteid, mida võid mistahes ajal, mistahes kohas jätkata sealt, kus see pooleli jäi. Möödunud nädalal oli Mare meil New Mexicos külas. Hilisõhtuti köögilaua naersime plikapõlve meenutades nõrkemiseni. Paul, tema muidugi vahtis arusaamatu näoga pealt:) Mischievous Twins - nii nimetab ta meid nende juttude põhjal, mis minult kuulnud. Ning mis Mare visiidi ajal kinnitust (ja olulist täiendust) said. Ei hakka siinkohal kompromiteerivatesse üksikasjadesse laskuma, onju. Eks me kooliajal parajad tõprad olime jah, ning mõnigi kord päästis halvimast vaid see, et hinded olid mõlemal ühtlaselt kõrged.

Ühesõnaga. Mare külaskäik oli imeliselt, kirjeldamatult südantsoojendav, nostalgiast ja tulevikuvisioonidest võrdselt täidetud. Nagu piltideltki näha - päikeselisel, tuulisel päeval on New Mexico lumivalgetel liivadel kaks õnnelikku naist lendu tõusmas.
Fotod: Paul
12/11/2013

Pauli keedetud chili võtsime potiga kaasa, viisime Mare Orelimägede jalamile. Chili oli imehea, pärastlõuna imeilus. Päike kaob sügiseti silmapiiri taha varakult, juba kella poole kuue ajal. Mare sai oranži kõrbeloojangut nautida pluss mägede imelist kameeleoni-trikki, mis uustulnukale eriti hämmastav. Meidki, vanu  olijaid, võtab iga kord ahhetama. Paarikümne minuti jooksul muutub kogu hiiglaslik mäemassiiv kuldkollasest punakaks, siis lillakaks, seejärel külmaks sinakashalliks, lõpuks süsimustaks, tähistaevas taustaks.  Pauli vedamisel tegime kõrbes pikema tiiru, seni kuni veel valge oli. Mare pinnis Pauli vaat et iga põõsakese ja taimetuti kohta, et mis nimi ja kuidas kasutada jne.  Paul vastas rõõmuga, taimetark nagu ta on. Kas ma olen maininud, et P pidas koos oma esimese abikaasaga ’rohupoodi’? Korjasid ja müüsid ravimtaimi. Anyway. Linna tagasi sõitsime juba pimedas, all laiuv Mesilla org vilgutas Marele tuhandeid tulesid: „Tule jälle!“
12/11/2013

Täna on minu ja Yarko ümberasumise teine aastapäev. Maandusime El Pasos 11/11/2011. Kaks aastat, appikene! Vahel tundub, et pigem kakskümmend - nii palju on sellesse aega mahtunud. Teinekord jälle, et vaid kaks nädalat, kuna elu on niisama värske ja ehe kui ajal, mil oma ülemere käikudega alustasin. Aga võtame korraks nostalgiatuurid üles ja vaatame tagasi:
Viimane postitus Eestimaa pinnalt
Esimene peale USAsse elama kolimist
Yarko saabumine New Mexicosse
No ja et väga vesiseks ei kisuks, siis juurde paar lõbusat pilti, paar nädalat tagasi võetud:)
11/11/2013

Loodusharidust pakkuva seltsi liikmed oleme Pauliga juba mõnda aega. Läinud laupäeval saime esimesed Asombro Institute's vabatahtlikena kaasalöömise ristsed kah kätte. Desert Dash asja nimi, fundraiser seltsi toetuseks. Meid kahekesi pandi stardis/finishis paiknevat refreshmenti-lauda katma ning hooldama. Paul esimesel pildil keskel, halli T-särgi ja nokamütsiga. Müts muide Eestist ostetud:). See selleks. Tegus ja lõbus hommikupoolik. Mäed ümberringi, kuhu aga vaatad. Soe. Päike paistab. Osalejaid paarsada, igas kaliibris, mitmelt maalt. Ajasime pikalt juttu kahe Hollandi naisega (neljas foto), nad rändavad mööda maailma, üksiti võtavad maratonidest ja väiksematest jooksuüritustest osa. Lastel olid omad, lühikesed distantsid, tittesid veeratati kärudes kaasa. Paari võistleja jalad jäid kah kaadrisse. Ühing ise, Asombro Institute, on kena algatus. Käiakse koolides kohal, veetakse õpilasi kõrbesse loodusõpperadadele jne. Et noored pead ilmailu ja -olu vahedamalt lõikama panna. Eestis teeb Looduskalender sarnast tänuväärset tööd, ainult et laiemas mastaabis. Ennäe, mõned asjad on Maarjamaal suuremad kui Ameerikas:)
10/11/2013

Rõõm kuulda!:)
Desert Dash'il osaleja auto.
10/11/2013

/.../ White Sands - like No Place Else on Earth. Rising from the heart of the Tularosa Basin is one of the world's great natural wonders - the glistening white sands of New Mexico. Great wave-like dunes of gypsum sand have engulfed 275 square miles (712 square km) of desert, creating the world's largest gypsum dunefield. /…/

Loomulikult viisime Mare White Sand'si. Loomulikult võtsime koera kaasa. Ammune New Mexico resident juba (11. novembril saab kaks aastat sellest, mil Yarko El Pasos maandus), kuid see oli tal esimene kord valgetele liivadele minna. Ma siin millaski tõmbasin blogis sõpru haneks, liivavälju lumelagendike pähe esitledes. Läksid õnge küll. Õnge läks ka koer. Kargas autost välja ja tegi loogilise järelduse: jalgealune üleni valge – järelikult lumi maas. Lumi aga, nagu iga intelligentne koer teab, kõlbab janukustutuseks. Pikemalt aru pidamata, asja lähemalt uurimata haaras Yarko korraliku lõuatäie. Krõmpsutas väheke aega, misjärel ajas silmad imestusest punni ja läkastas suutäie välja. Öäk, liiv! Niisiis lõi järgmine lambike põlema. Kui juba liiv (ja seda hunnikute kaupa), peab kusagil ka vesi olema, onju. Ega Yarko rumal pole. Eestis mereääri kündnud küll, Vaikses ookeaniski supelnud. Asus luidetetaguseid läbi otsima, metoodiliselt. Mida aga polnud, see oli vesi. Vaene loom. Ega ta päriselt tolku saanudki, see aga ei takistanud päeva nautimast. Kaevas tunneleid, kappas luidetel üles-alla, nii kuis vanad jalad ning võhm võtsid. Imetore päev. Tuuline, soe, hingekosutav.
Pauli fotod.
08/10/2013

Punased mäed, tunnike tagasi. Kellakeeramise päev. Poole kuue ajal oli juba täitsa pime. Aga! Mõni minut enne keskööd maandub Mare El Pasos. Kohvid kaasa, autole hääled sisse ja lennujaama vastu. Kindel, et täna öösel jätkub juttu kauemaks...:)
03/10/2013