Eile pealelõunal algas kalendrisügis. Kõrbeelanikud hingavad kergendatult, hingemattev kuumus on möödas. Selleks aastaks. Sõitsime õhtul sõpradega mäkke, vein ja sügistoostid ühes. Yarko, vaene mees, jäi seekord koju. Pam ja Bob pole ilmaski oma segaverelist Panchot kaasa toonud, niisiis sedakorda otsustasime nende koera kasuks. Yarko poleks mingil juhul seitsmeaastase isase seltskonnaga leppinud:). Meid Pauliga piinasid kogu õhtu jooksul muidugi hirmsad süümekad, koju tulles üritasime Yarkole selgitada, et käisime kinos. Ei näinud sedamoodi välja, et Y sööda alla oleks neelanud. Nojah. Kesse enne kuulnud on, et kinno minnakse oma toolide, veini ja fotokatega. Kui just välikinoga tegemist pole.  Anyway. Kui pimeduses mäest alla sõitsime, sattusid autotulede vihku kolm elukat, nii paarisajameetriste vahedega. Lõgismadu, hiir ja nighthawk (väiksemat sorti öise eluviisiga kulliline, ma ei tea eestikeelset nimetust). Viimane üritas vaat et autoaknast sisse lennata. Lõgismadu oli uhke, musta-halli-valgekirju. Rahumeelne, tüli ei norinud, suundus me taskulambi valgusvihust teeäärsetesse põõsastesse.  Hiir - tema soovis vaid öös ellu jääda. Ehk õnnestus!
243/09/2013