PAUL ON EILSEST ALATES VABA MEES!
Lõpetas tööandjaga omal soovil töölepingu. Kakskümmend kaks aastat viis vähemalt kaheksatunnist päeva nädalas rakette ehitanud ja taevasse lennutanud. Küllalt. See polnud üleöö-otsus, mitu aastat ette valmistatud, vaimselt ja maiselt seljatagust kindlustatud. Oleks ometi Pauli-suguseid rohkem, küllap maailm oleks helgem ja julgem paik. Mille kõigega Lääne ühsikonna kasvandikke hirmu all (st karja koos) ei hoita. "Issand hoia, vaid 10 (või midagi) aastat pensionini, kannatanud ära!". "Issand hoia, kuidas sa tervisekindlustuse küsimuse lahendada mõtled?" "Issand hoia, kust sinuvanune loodab sama tasuvat tööd leida?" Ja nii edasi. Ja muud sarnast. Jättes tähelepanuta paar lihtsat fakti. Nagu selle, et pensionini 'välja venitajad' ja seejärel viletsa tervise all kannatajad või lausa teise ilma kolijad on pigem reegel kui erand. Või selle, et isegi tervisekindlustatul on siin riigis võimalik puupaljana lõpetada, kui juhtud mõne noist tõvedest külge saama (ptüi, ptüi, ptüi) mille kindlustuskompaniid oma peentest paberitest välja on jätnud. Pealegi - need 10 (või midagi) eelnimetet aastat - juhul kui võtad ette hambad ristis ebameeldiva töö/ülemused/mistahes muu jama antud konkreetsel tööpostil välja kannatada - need kirjutad siis oma elust lihtsalt niisama maha või? 10 aasta pärast eeldatavalt saabuva helge tuleviku nimel?
Kapitalistlik ühiskond hoiab inimest meelsasti pideva töökoormuse all. Eesmärk? Et sa jumala eest oma peaga ei mõtleks, et sa jumala eest võimalikult palju laenaks ja tarbiks. Va masinavärki toidaks. Pärast tööd oled sobivalt väsinud ka, paras teleka ees lösutama ja alla neelama, millega uudistekanalid iganes soovivad sind sööta. Ning põhiliselt, juhuks kui te pole tähele pannud, söödetakse hirmuga. Hirmuga terroristide, viirushaiguste, geneetilise muundamise, kliima soojenemise/jahenemise, maale läheneva asteroidi, maiade kalendri ennustuste jne jne jne ees. Vahet pole mille. Peaasi, et kari väheke kartlik oleks, siis lihtsam seda soovitud suunas ajada.
Anyway. Kiskus väga poliitiliseks. Millest ma tahtsin kirjutada, on see, KUI paljud peavad tegelikult ametit, millest nad on tüdinud, mida ei hinda või lausa silmaotsast ei kannata. Aga joon alla tõmmata - mkmm. Seda reeglina ei tehta. Milleks muidugi on ka objektiivseid põhjusi, aga tihtipeale on põhjuseks siiski vaid hirm mugavustsoonist väljuda, et millegi uue järele ringi vaadata. Ilus eestikeelne sõna ELUKUTSE ütleb tegelikult väga palju, kui selle üle pisut järele mõelda. Elu Kutse. Kindlapeale ei tähenda see sõna viis päeva nädalas kaheksa tundi päevas tuima töönühkimist. Einoh, mitte et väga kõrgelennuliseks tahaks minna...aga selle teema üle on vahel kasulik mõtiskleda.
14/07/2013
p.s. Paulile on juba ka pakkumine tehtud samal erialal jätkata. Lepingute alusel. Ja sedakorda juba tema enda seatud tingimustel. Mõnenädalane tööperiood, seejärel mitu kuud vabadust. Otsustamisega ta ei kiirusta. Peab vähemalt aastakese sabatit, alles seejärel hakkab ringi vaatama. Puhanud pilguga.