Paul istub lennukis ja kihutab Vaikse Ookeani kohal, Palmisaare poole. Mina istun New Mexicos hämaras soojas aias, kastan värskelt külvatud muru ja mõtlen Elu üle järele. Magatud on kasinasti kaks tundi. See isegi vast soodustab mõttetegevust, pea on kuidagi kahtlaselt selge:). Varahommikul sõidutasime (Pauli noorem poeg Hannes ja mina) Pauli El Pasosse, lennujaama. Kuus nädalat raketi-treimist Marshalli saartel. See selleks. Millest ma rääkida tahtsin, on tänane kummaline irreaalne kogemus. Ma ju esimest korda siin nii pikalt omaette. Tiirutan linna peal asju ajada - ja justkui mitu reaalsust oleks korraga kukil, äkitselt. Ühelt poolt ei võta kuskilt kinni, et ma nüüd üksi võõral mandril. Linn mõnus ja kodune ja asjaajamised sujuvad kui lepse reega. Teisalt aga hakkab vaikselt peas tiksuma. Et tegelikult olen ikkgi väga uus tulnukas. Mine sa seda elu ja olu tea... Mispeale tekib kerge kõhedus. Ja stsenaariumid, loomulikult. Et mis siis, kui... Ühesõnaga, kogu klassikaline repertuaar  alates arstiabist koerale lõpetades vana truck'i rehvivahetusega. "Paranoia, self destroya" ütleb  üks Pauli töökaaslastest selle kohta. Asun Eppu veenma, et praegune on käkitegu võrreldes sellega, et ta paar aastat tagasi täitsa võõra inimese juurde võttis sõita, teisele mandrile. Ega pikalt pole veenda vajagi. Nagu niuhti saab prevaleeriv reaalsus teisest, kõhedast võitu. Huh, möödas. Jalad jälle maa peal tagasi.
     Wisteria, muide, õitseb aias imeilusti. Täna läks aasta tagasi ostet roniroosil esimene pung ka lahti, õrnkollane, lõhn oivaline. Hämaraks kisub, sooja õndsad +24C. Naabritega sai lõkkeõhtu-plaanid maha peetud...
...aga ikkagi. Nii väga kummaline on suht uues keskkonnas, kuueks nädalaks muutunud muutunud elukorralduses, üleüldises muutuste meeleolus (Pauli eesolev töökohavahetus, minu tööala vahetus) - ühesõnaga, kogu selles liikumises ja muutumises ja kasvamises ja kohanemises end nii kindlalt ja koduselt tunda. Vast on wisterias viga? Lõhnab teine sedaviisi, ajab pea sassi.
30/03/2013
 p.s. Siiski on hea teada, et telefon mul siinsete sõprade-sugulaste-tuttavate numbreid täis. Mitmed lahked lähedased lausa ekstra helistasid, enne kui Paul startis. Et nad on iga kell ja igal pool võtta, kui mul miskit tarvis, olgu või pisiasja. Ühesõnaga, lähen nüüd ning nuusutan veelkord seda wisteriat.