Road trip, 2. - 13. päev. Ursus Horribilis.
Kui Paul mulle tolle termini letti lõi, arvasin, et tegu on tema puhul tavalise keeleväänamisega. Et kesse karu ikka sedasi nimetab. Aga selgub, et grisli ladinakeelne nimetus ongi säärane. Ursus arctos horribilis.
Hmm. Horribilis indeed. Igal aastal läeb vähemalt kümmekond hulljulget turisti/rännumeest/fotograafi Põhja Ameerikas loojakarja. Seetõttu kahjuks ka vähemalt sama palju karusid, sest inimese ründamises kahtlustatud karu lastakse ametivõimu poolt maha. Mitte et karud ülearu agressiivsed oleksid. Inim-aju lihtsalt siledavõitu. Näiteks. Värske keiss Alaskalt: fotohuviline nooremas keskeas meesterahvas lähenes grislile 50 meetri peale. Klõpsis ja klõpsis (fotod olid juhtumi uurijatele hiljem hea käepärast võtta), kuni karul villand sai. Inimene jookseb 50 meetrit umbes 10 sekundiga, karu poole kiiremini. Arvatagi, et paari sekundiga oma fotoateljeed kokku ei korja, eks ole. Ühesõnaga, mees kuulutati kadunuks, läheduses kõhutäit seediv grisli lasti maha, karu kõhust leitud riideräbalad aitasid fotohuvilise tuvastada.
Ajakirjanduse ja rahvusparkide töötajate suhtumine on siinkandis õnneks tervemõistuslik, kadunukesi (karusid pean silmas) keegi süüdistama ei kipu. Pigem tuuakse inimeste lollus ja hulljulgus hoiatavaks näiteks. Kui karudemaale matkama oled otsustanud minna, tuleb sul mõmmikute ühiskonnareeglitega arvestama.
Road tripi jooksul veetsime karude elualal laagris neli ööd, ja paar veel lisaks paikades, kus arvata võis, et mõmmikuid sealkandis elab. Mitte et me adrenaliinilaksu oleksime otsinud. Colorado, Idaho ja Wyomingi metsades-mägedes on üsna lootusetu karuvabu alasid leida. Sestap, nagu kõikvõimalikud flaierid ja sildid osutavad, tuleb mõistlikult talitada. Nagu inimesed aastatuhandeid on teinud, vältimaks karu kõhtu sattumast. Reeglid on lihtsad. Ära jäta toitu vedelema. (Rahvusparkide ja riigimetsade telkimiskohtades on iga telkkonna tarvis paigaldatud nn. karutoidukapp). Ära kokka liig ahvatlevalt lõhnavaid roogi. Või kui kokkad, siis vaheta enne magamaminekut riided. Ära maga telgis - seal oled pime ja abitu. Ohutum on magada lageda taeva all. Või autos. Ära teeskle surnut, kui karu rünnata otsustab. Jutud sellesarnastest pääsemistest on müüt, sest karu on on toitumisviisilt raipesööja, maiab ka elutut liha.
Paulil oli relv ka kaasas, ööseti padja all. Vaja ei läinud, - ptüi, ptüi, ptüi - loodame, et ka tulevikus ei lähe. Paaril korral laotasime laagri ümber kuivanud oksi, seegi aitab neljajalgsete sissetungijate vastu, ragin annab liikumisest märku. Samas ei saa öelda, et karu-hirm oleks und seganud. Looduses magad nagunii veidi teistmoodi, pinnapealsemalt, tundlad väljas. Aga lõppkokkuvõttes ei tulnud meil silmitsi seista mitte karudega, vaid vihaste, kõrvulukustavalt sõimlevate oravatega. Mistahes laagripaigas ka ärkasime ja ringutama hakkasime, otsekohe oli orav või kaks kõpsti puuladvas kohal, ning minut hiljem teadis juba kogu mets kahejalgsetest sissetungijatest.
Foto nr 1- karukaka. Idaho
Foto nr 2 - flaier
Foto nr 3 - magamisase lageda taeva all. Wyoming
Foto nr 4 & 5 - karukapp
Foto nr 6 - karumets laiub nii kaugele, kui silm ulatab. Idaho
08/09/2012