Road trip, 11. päev, Wyoming. Geisrid ja Jaapani keisri alamad. 
Jaapani turistidest, nii Yellowstone'i kontekstis kui ka kontekstiväliselt. Nimelt Pariisis jäi mul Mona Lisa eelnimetatute tõttu lähedalt nägemata, aasta oli vist 1994. Louvre's on too ruum, kus Leonardo meistriteos rahvale vaadata, suht väike. Kui mina oma muuseumi-ringiga sinnamaale jõudsin, oli tuba tuugalt tumedapäiseid, erutatult vadistavaid jaapanlasi täis. Turvareeglid ei luba pildi ette seisma jääda, tiirutasid seal ringiratast nagu meie vene ajal Lenini mausoleumis. Kuna ma oma meeter kuuekümne nelja sentimeetriga vaatasin kohalolevast inimm(r)assist peajagu üle, siis nägin Mona Lisat kutsuvalt seinal naeratamas... Aga. Ma lihtsalt ei suutnud end sundida sisenema ruumi, kus turism oli aplalt ametis kunsti lämmatamisega. Ühesõnaga, sealt sai alguse mu suhtumine jaapani turistidesse.

Tuleme nüüd tänasesse tagasi. Yellowstone. Geisrite Orus on turistide tarvis korralikud laudteed ehitet. Et meid keemisest säästa, mõistagi. Enamik üritab niisiis laudteel püsides looduse imesid nautida. Aga mitte jaapani turistid. Nemad on nõus kasvõi noisse põrgukateldesse ronima, et aga ennast koos ilmaimega pildile jäädvustada, tippklassi fototehnikaga mõistagi. Pargitöötajad kutsuvat jaapanlasi (ja teisi nendesarnaseid) 'bubblers'. Et kukuvad vette ja siis kenasti mulinal keevad seal. Polla mitte üks ega kaks säärast juhust seal olnud, vaid ikka hulga rohkem. Mõni kukub, mõni hüppab ise. Arvates, et tegu on spa'ga.

OK, see selleks. Igaühe elunatuke on ta isiklik asi, aga turismist üleskruvitud jaapanlased on ka lähedalseisjaile ohtlikud, suht kitsal laudteel ummisjalu ringi sebides (parema kaadri saamiseks). Arvestamata, et peale nende on kohal teisigi kodanikke. Ja nad ei tee vist mitte üh-te-gi fotot ainult loodusest, ikka vaja ennast ka peale sättida. No, ega meiegi Pauliga pole sest patust priid, kuid jaapanlaste puhul kaldub see küll äärmusesse.
05/09/2012