Santa Fe Opera House on arhitektuuripärl. Ehitatud teist hea hulk aega, jupikaupa, 60ndate lõpust alates; enne seda oli samas kohas väiksem ooperimaja. Pildistada ja filmida teatrisaalis ei tohi. Seda keeldu rikuti üsna usinasti, tegin minagi varruka varjus mõned klõpsud. Ooperis veidi üle 2000 istekohta, lisaks ca 100 seisukohta; hoolimata noist arvudest jääb saalist vägagi intiimne mulje. Orkestriaugu ja saali vahel on paari meetri laiune veekanal, peegeldab kõiki ja kõike, väidavad et aitab akustikale ka kaasa. Kulissideks (lisaks etenduse kujundusele) emake Loodus ise, mäed ja taevas ja lõputu avarus. Nii kaugele kui saalisistuja silm kannab. Lisaks päikeseloojangud!!! Räägitakse muide legende juuli-augustikuistest etendustest (monsuun!), kus välgusähvatused ja kõuemürin sekundilise täpsusega etenduse dramaatikat jälgivad. Wow.
Lava-auk oli selles konkreetses lavakujunduses tagaseinata. Pärlipüüdjates ju kogu tegevus vee piiril. Lava taga-äärel, kõrgel kõrbe kohal seistes mängiti niisiis kõrb ookeaniks. Pimeduse laskudes oli efekt jahmatavalt tõelähedane...
Ilmast ka. Ooperiõhtu möödus (daamidel) paljaste õlgadega. Soe, vaat et kuum tuul sahises saali. Aga prouad jagasid muljeid kampsunikihtidest, mida mõnel aastal kanda on tulnud, sügisepoole suve siis. Kahel viimasel pildil, pimeduses, on foto paremas servas näha pisuke valgustäpi-rida. See on highway Santa Fe ja ooperimaja vaheline lõik, läheb edasi üles põhja suunas.
02/07/2012