▼
Kui Epp, Paul ja Yarko mägedesse jõudsid, oli metsik vihmatorm Las Crucesest juba lahkunud. (Lutsu parafraseerides:). Seal ta kaugeneb, ähvardavalt seenekujuline, ja võimu tundub veelgi jätkuvat. FOTO nr 1.
'Torrential downpour' ütlevad kohalikud eile toimunu kohta - jah, te ei eksi, järjekordne postitus ilmast:). See paneb endast rääkima, midagi pole teha. Ühesõnaga, eile, lauba õhtul, sättisime end üles mägede jalamile õhtut veetma, Yarko kaasas. Päikeseloojang, vein, business as usual:). Olime peaaegu linna piiril, kui SEE äkki ründas. Tumehall pilvemass lähenes mägede poolt uskumatu kiirusega; FOTO nr 2. Vihmasein sõitis peale justkui tank, täie jõuga. Vaat et orkaani mõõtu tormituulepuhangud sellega kaasas. Nähtavus oli ainsa hetkega null. Õnneks teadsime, et paremal on Ülikooli parkla. Poolpimesi leidsime veejugade all teeotsa kätte ja saatsime seal nood kõige hullemad minutid mööda. Kogu action kestis kokku vast 20 min, mitte rohkem, aga mulje missugune. FOTO nr 3.
VIDEO 45 sek parklas
Las Crucese äärelinn ülikooli ja campusega asub mägede järsul veerul ja vesi voolab loomulikult allamäge:). Sellest hoolimata muutusid tänavad mõneks minutiks jõgedeks. Annab aimu, milline kogus vett hetkega taevast maha sadas.
VIDEO 32 sek
Ja siin veel üks liikuv pilt, päike juba väljas, aga veevool jätkub-
VIDEO 22 sek
Kui hullem mööda sai, põikasime korraks koju, kaesime maja üle - ei mingeid kahjustusi - ning otsustasime siiski üles õhtut veetma sõita. Teine, väiksem torm kihutas alla Crucese poole (helehall läbipaistmatu veemass autost vasakul, FOTO nr 4), kui ülespoole suundusime. Mägede kohal aga paistis juba türkiissinine taevas, tormipilve rappeist ümbritsetud (FOTO nr 5)
30/07/2012
Kaks äikesetormi kohtusid eile õhtul Las Crucese kohal. Välgusähvatus õnnestus ka pildile saada. Vihmajoad on roosa taeva taustal kenasti näha, onju. Esimesel fotol on mäed nagu väikesed mänguasjad, pilvedega võrreldes. Omaette elamus põllul seista ja vaadata/tunda hiigelsuurt tormipilve lähenemas. Lõunast. Teine talle kagust vastu tulemas. Kokku nad said, aga vihma jäi siiski väheseks, vähemalt siin meie maja ümber. Müristas ja välgutas niisama tühja.
28/07/2012
Järjekordne torm lähenes Mesillale, kui täna postkontorisse posti järele läksin. Monsuun näitab hambaid, ilma ennustada on praegusel perioodil täitsa võimatu. Ilmast rääkides - raketiehitus lõunamere saarel jääb ära, ilmastikutingimuste tõttu. Plaanimuutus niisiis. Augusti keskel pakime pambud ja suundume kahenädalasele road-tripile: Colorado/Wyoming/Idaho/Utah. Yehaa!!!! Looduse poolest imeline kant. Schedule jätame täitsa vabaks, st. kust tuul sealt meel, ei seo ennast kindla marsruudiga. Paar paika pandud peatuspunkti siiski on - Pauli noorema poja kodu Colorados. Ja P vanema venna oma Idahos. Yarko jääb house/dog-sitteriga koju. Meie sõprade 18 aastane poeg, vastutustundlik noormees. Y eest ka enne hoolitsenud.
28/07/2012
28/07/2012
Päikeseloojangu pilte pole vist kunagi liiga palju? :) Eileõhtune taevas. Ei mingit fotoshoppimist, täpselt selline oligi. Kaasa arvatud too kummaline vertikaalne lõige kahe 'värvilahenduse' vahel, viimasel pildil. Eelviimasel on kuu kah näha. Valge täpp pildi ülaservas, hiiglasuure roosa flamingo tiibade kohal, kes seal taevas graatsiliselt kaela sirutamas.
27/07/2012
Eesti ja New Mexico loodus võib kohati väga sarnane olla. Nood pildid tegin eile õhtul, meie maja taga põllul. Vaatad esimest - täitsa Maarjamaa, võta või jäta. Lauskmaa, rohelus, männid. Aga. Ümber pöörates hajub see illusioon otsekohe. Orelimägede sakiline 'turi' paistab kätte.
Nood puukesed põllul on noored pecan-pähklipuud. Kuni nad vähest kasvu, külvatakse mõnedele pecan-põldudest lutserni (kolm lõikust suve jooksul, yehaa! ). Mõne aasta pärast jäävad vaid pähklipuud ja maapind hoitakse eeskujulikult puhas igasugusest madalamast taimestikust, loomulikult ka umbrohust. Kuid seniks - kena rohumaa ja avarus.
7/26/2012
Yarko valduste laiendus on lõpuks valmis, saab nüüd ise valida, kas on taga-aias igivana saarepuu varjus või porchil vilus, kust hiilgav vaade kogu meie rohelisele tänava-jupile. Ja kassidele. Ja kanadele. Ja kassipoegadele, neid on praegu hordide viisi. Ja kinnistu hooldaja Mario kenale emasele koerale, kes siin vabalt ringi sibab. Taga-aias piisavalt päikest ka, jahedamal aastaajal hea vanu konte soendada loomal. Ööbib ta väikeses iluaias, terrassil; see justkui mõnus värske õhuga tuba. Värav ööseks kinni, müürid hoiavad tuulte eest, tähed on pea kohal...
26/07/2012
ROCKET SCIENTIST on meie majas teadupärast tabuväljend. Ses mõttes, et majaperemees on raketiinsener, mitte raketiteadlane. Need kaks inimliiki erinevat teineteisest nagu siga ja kägu - vähemasti nii on mulle selgeks tehtud. (väga lühike, teemaga haakuv video :-)
Anyway. Raketiinsenerid ja raketiteadlased on ühe mündi kaks poolt, mistõttu ollakse mõningases vastasseisus. Ühed mõtlevad välja, kuidas asjad võiksid käia, ja teised peavad selle teoks tegema. Aga! Möödunud reedel olid meie õhtusöögilauas raketiinsenerist majaperemees ja kolm astrofüüsikust külalist sõbralikult koos. Kolmik saabus idaranniku 'peakorterist' siia alla New Mexicosse, et oma eksperimenti Pauli ja ta töökaaslaste abiga teoks teha. Teisisõnu: kamakas teadust kohalike inseneride ehitet raketiga Päikest uurima lennutada, täienduseks SOHO kosmoseprojektile. Too observatoorium nimelt ripub Maa ja Päikese vahel juba 95ndast aastast. NASA mehed kõpitsevad selle kallal tasapisi, aastast aastasse. Kuid, et mitte liig teadusesse langeda, rääkigem parem söögist ja seltskonnast.
Menüü: biisonihakkliha kotletid mee-mustsõstrakastmega, magustoiduks koorejäätis, lisandiks pruuni suhkru ning võiga küpsetet banaanid mandliliistude ja tilga viskiga. Külalised: kosmose-eksperimendi juht ja 'esimene aju' Darrell, suurekasvuline, heasüdamlik, muheda jutuga, mahlaka naeruga, kepi najal lonkav vanahärra. Temaga kaasas kaasautorid: Seth, noorepoolne vaikne, tähelepandamatu meesterahvas ja Leonid, ülimalt sümpaatne keskeas ukrainlane, kümmenkond aastat tagasi Californiasse töötama/elama kolinud. Mistõttu avalöögiks valmistasingi vodka-snäkid, mida Viru valgele peale hammustada. Kartul-heering-sibul, uhh tõ! Pluss väikesed hapukurgid. Mõnus õhtu oli nagunii, aga iseäranis mul ja Leonidil läks see täie ette, kuna saime omavahel vene keeles rääkida ja siseringi nalju visata. "Po tshom u vas ogurtshiki? Ehh, daite dve!" (Ilfi ja Petrovi 12 Tooli lugenud saavad pihta.)
Pildil on raketilennutamise käigus avakosmoses ära käinud jubin, sain selle külaliste käest nö. suveniiriks. Pärineb eelnimetet kosmoseprojektist, hoiab raketi küljes langevarju kinni, toda, millega raketitükid Maale tagasi liuglevad. Väga kunstipärane värk, kanna või kaelaehtena, onju.
26/07/2012
Monsuun on täies hoos, äikesevihma pea iga päev. Kummalise kujuga pilvi taevas täis. Kuum ja niiske, aga - üllatus-üllatus - mulle mitte sugugi raske taluda. Kohalikud uudised räägivad Denveri kino-tulistamisest ja Obama viimase aja olulisemast ämbrikolistamisest. Härra President esines nimelt avaldusega, et USA väikeettevõtjad pole teps mitte ise oma edus ja (võimalikus) jõukuses 'süüdi', vaid peavad selle eest hoopistükkis valitsust/administratsiooni tänama. Kommentaarid on liigsed, ilmselt ka väikeettevõtjate reaktsioonide kirjeldamine:). Maksustatakse ju neid siin nagu Eestiski, täiega, nii et maksad kinni ka endast rikkamate ja vaesemate hüved. Ehk nagu ütles USA koerakoolitaja Fred Lanting, kui ta Eestis käis ja seletas, miks ta telekat ei vaata: "News are always the same, only the names are chaning".
21/07/2011
Yarko on enda jaoks avastanud taga-aia kaugeima nurka, vana saarepuu sügavas varjus. Vahva pildi sain ükspäev, loom magas megamagusasti, sestap hiilisin tuppa fotoka järele. Tagasi jõudsin, oli ta poolärkvel juba, aga unesegase näoga:). Ninaots mullane miskipärast. Kohe seejärel ajas end veel rohkem püsti, et mis värk on, kas jalutama või?
p.s. Need on sweat lodge'i kivid seal hunnikus, kuniks otsustame, kuhu nad aias panna või mis nendega teha.
21/07/2012
Jupp vikerkaart ilmutas end eile õhtul Orelimägede kohal. Kaks äikesetormi tiirutas kah linna ümber, aga kohale ei jõudnud (kahjuks) kumbki. Oli tähtis päev veel selle poolest, et peale pikka valimist ja vaagimist tõin koju uue õmblusmasina. Kompuuter sees ja puha. Bernina, peenike Shveitsi värk, töökindel mark. Aga teps mitte iluasjaks soetatud, vaid töövahendiks, nii et peab end tagasi teenima. Tunne on õmmeldes küll justkui lõikaks noaga pehmet võid. Võrratu! Tasuta tehnilised kursused masinaga kaasas. Et oskaks kõiki neid imefunktsioone kasutada, et asjast ikka asja oleks. Augustis koolipinki:). Esialgu oli mu attitude lihtsama masina lainel. Mis vahet siis nii väga olla saab, onju. Peale paari uue mudeli 'testisõitu' sain aru küll, et vahe ON. Umes nagu jalgrattal ja autol, jumala tõsi. Kuid mis siin ikka pikalt heietada...tööle, tööle!:)
18/07/2012
18/07/2012
Naabri-Becki väike poja sai täna kolmekuuseks. Sündis aprillis. Jäime Beckiga tunnike tagasi külatanumal:) veidi lobisema, mul sattus kaamera käes olema ja Xavier naeratas unes ingellikult...või hoopis riukalikult? Mis unenägu see iganes olla võis, rõõmu see talle kahtlematult tegi:)
16/07/2012
16/07/2012
Laurie tegi oma päkale viga ja peab nüüd kodus konutama, kargud abiks. Sestap võtsime Pamelaga kätte teda väheke lobisemisega turgutada, shokolaad ja puuviljad kaasas. Laurie on minuvanune kolme täiskasvanud lapse ema, meie mõistes 'maa sool'. Pehme, naiselik naine, kes teeb ja oskab kõike, on alati olemas, kui kellelgi abi vaja. Meie reedese kohviklubi põlisliige. Ilusate pikkade tumedate juustega, neist lõikab ta tubli jupi kord aastas - kasvavad hirmkiiresti - ja annetab (vähi)haigete laste parukate tegemiseks. Laurie maalib, mängib kitarri, laulab imeilusti, ehitab, õmbleb ja küpsetab. Ja kirjutab. Esialgu sahtlisse:) Ja naeratab kogu aeg. Ning see ei ole teps mitte keep smiling. Nauditavalt poheemlaslik on ta (ja abikaasa Dean'i kodu). Poheemluses, tõsi küll, haigutab üks auk:) - nimelt hiiglama suur türkiissinise põhjaga ujumisbassein, aias. Laurie lubas suve lõpupoole pool party korraldada, temaatilise. Vägev. Ootame....
16/07/2012
Üsna pikk hike pühapäeva hommikul, enne keskpäevast palavust. Orelimägede 'tagaküljel', põhja pool. Sestap rohi ka hulga rohelisem ja lopsakam, päike pole nii armutu. Piisavalt vett ja korralik kogus mahlaseid tumedaid kirsse kaasas; Yarko jaoks oli siiski pisut liig palav, mis sest et alustasime varahommikul (esimene pilt). Õnneks leidus väikesi tammepuu-salusid, seal sai vilus jalgu puhata ja päid jahutada. Eks tõsisemad matkad peavad sügist ootama. Too üksik mäetipp (kolmas pilt) on St Augustin's Peak, plaanime veel selle aasta sees vallutada. Ilma koerata siiski. Tõusul on lõike, kus ka nooremal loomal raske üles pääseda.
Ah jaa. Eile tegin võrkkiigega 'eskimopöörde', sadasin pea ees vastu maad, parema käe keskmine sõrm sai ka omajagu viga. Vedele vähem võrkkiiges, oleks moraal? Mkmm. Pigem tuleb osata tasakaalu hoida :)
16/07/2012
Mitte üks, vaid kolm äikesetormi kogunes eile Las Crucese ümber, erinevatest ilmakaartest. Ründasid korraga, väheke enne päikeseloojangut. Show kestis poole ööni. Ma pole sellist vaatepilti enne näinud - taevas oli pea vahetpidamata valge, välgusähvatustest. Võrratu, aga väga hirmutav. Siinse 'suure' taeva all on äikesetormid kaugelt teisest mastist kui Eestis....Ühel pildil on tormitaevas tiirutavad raisakullid. Ja välgu-mao tabasin kah. Polnud teab mis kunst, neid sähvis nii tihedalt. Piisavalt tihedalt, et mõnus tormi-eelne jalutuskäik Yarkoga kõhedaks kiskus ja koju sai kiirustatud. Enne kõige hullemat mürglit tegime autoga linnas väikese tiiru kah.
Kui tagasi jõudsime, oli pool me tänavat pime. Välk lõi siiasamasse, paarisaja meetri kaugusele alajaama. No, see andis hea võimaluse romantiliseks küünlavalgusõhtuks...:)
10/07/2012
Pamela pastasalatit nautisima kuuekesi (pluss Yarko) laupäeva õhtul kõrbes. Koos veiniga loomulikult. Päikeseloojangut lootsime ka näha, aga jäi suuremalt jaolt pilvede taha. See-eest pakuti meile vägevat välgu-show'd, pimeduse tulles, läänetaevas. Pam ja Bob on Pauli ammused sõbrad, Pam geoloog, Bob sotsiaaltööl. Beth on folkrorist, tema abikaas Mark arheoloog. Olime Pauliga nii lahked ja paljastasime oma sala-koha, ocotillometsa. Ammustele Las Crucese residentidele parajaks üllatuseks, kuigi nad kõik looduses liikujad inimesed ja linnaümbruse kõrb ja mäed tuttavad. Hiljem piirasid meid vabakarjamaal elavad lehmad vasikatega; olime täitsa kindlad, et nad nillivad meie tumedat shveitsi shokolaadi, pähklitega.
09/07/2012
Skunksirünnak!!! Appikene! Yarko sai täistabamuse otse näkku!!! Alustagem algusest. Kuna kodu kõrval olev põld oli öisest sajust kenasti niiske, otsustasin Yarkole siinse esimese jäljetrenni korraldada. Mõeldud, tehtud. Pakkisin trennikoti, Paul segas jääd ja veini termostopsidesse, ja nii me kolmekesi põlluvahele läksime. Kuid meie seltskonnaga otsustas liituda Skunks. Yarko pööras kõrgeks kasvanud lutserni sisse (siin nimeks alfa-alfa) nuuskima, üüratu huviga. Tegin häält, et tagasi kutsuda, aga hiljaks jäin. Järgmine, mida nägime, oli meeletult turtsuv ja lutsernis püherdav koer. Misjärel jõudis meieni jõ-le-tu haisupilv. Sekundipealt taipasime, et meie kannatused kujunevad mitmepäevaseks. Nii oligi.
Lühidalt - Yarko haises põllult naastes hingematvalt, silmad jooksid tal vett ja nina kah, vaeseke muidugi ei taibanud, mis toimus. Tahtis vaid toda musta-valgekirjut karvast elukat lähemalt uurida. Skunksi siis. Appikene, appikene, appikene. Kes pole skunksihaisu tundnud, see ei kujuta ette, KUI jäle see on. Põhitooni annab mädanenud sibula sarnane lehk, tembitud läppand pissihaisu meenutava odööriga, sinna juurde veel midagi võikalt imalat...ÖÄKKKKKK!!!!!
Kuid. Kui Yarko oli omajagu maas vähernud, siin ja seal, ja meie shokist toibunud, otsustasime ikkagi jälje maha panna ja ära ajada. Kuigi ma kahtlesin, kas koer jäljest üldse huvitub või sotti saab, sõõrmed ju skunksihaisu täis. Üllatus, üllatus - ajas tolle parajalt pika, mitme nurga ja kolme esemega jälje pea veatult!! Ma pole ta'ga jäljetrenni teab mis ajast teinud. Muljetavaldav.
Seejärel, kodus, küürisin koera õues shampooni ja voolikuveega. Ega haisu suurt vähemaks ei saanud. Sinna polegi miskit parata, pese palju tahad, vaid aeg lahutab seda lõhna. Täna oli juba suht OK, nii et sain ta tuppa dushi alla tuua. Peale pesu piserdasin veel naaritsaõliga ja kammisin, pole väga vigagi enam, kannatab koera läheduses olla juba.
Fotod: Üleeile hommikupoole hakkas mägede tagant äikesepilvi üles ajama. Õhtuks õnnistati vihmaga, ja sadas öö otsa! Wow. Monsuunihooaeg on alanud.
06/07/2012
Tomatisaaki koristasime, esimene ühiselt kasvatatud söögikraam:). Taime otsas on neid kenake hulk veel, aga toorevõitu alles, peale selle ühe. Serveerisime ja sõime suure pidulikkusega ja tomati auks tõstetud toostidega. Mmmmmmaitses hea. Paul üritas algatuseks kirvega kurge püüda:). Lõpuks kasutasime ikkagi ristiinimeste kombel nuga.
06/07/2012