Mesilla Park'i väikese algkooli staadion on meie maja juurest kiviga visata. Ei noh, pigem siis juba käbiga visata:). Suured männikäbid on head sealtsamast käepärast võtta, Yarkole vette loopimiseks, kui kooli staadion kenaks väikeseks järveks transformeerub. Suvevaheajal ca kaks korda nädalas. Yarko siis muidugi või sees, jookseb end hingetuks käbide järele. Inimestel samuti hea vees paljajalu solberdada. Kena puhas. Jalgpallimuru ju põhjaks. Kui kodu poole astuma hakkame, jääb Yarko ikka vette kõhutama, käbi hambus. Ei liiguta end enne, kui me nägemisulatusest peaaegu väljas juba. Meelelahutus missugune! Meiegi Pauliga võtame üldjuhul veemõnudest viimast, st. võtame jääga veini 'järve' äärde kaasa. Kui Paul just poole ööni teisel pool mägesid rakette ei ehita. Nagu täna. Laupäevaks on launch plaanitud. Kenasti Eesti jaanitulede ajaks, meie aja järgi keskpäeval.

Ma saadan siitpoolt palju sooja ja kuiva, et teil jaaniõhtu kena oleks. Me teeme ka lauba tuld, nagu õigele pool-Eesti perele kohane. Ja mitte niisama ei aja hagu alla, vaid põletame austavalt ära oma taga-aia sweat lodge'i pajupuust raamistiku. Vana ja peetud teine juba, vajadusel teeme uue.
22/06/2012