Massacre Peak - vallutamata ta meist möödunud pühapäeval jäigi, hoolimata tõsisest tahtmisest ja korralikust ettevalmistusest. Sest mäekülg, mille me ülesminekuks valisime, tundus põnev, aga osutus (eriti lõpuosas) väga järsuks ja ohtlikuks. Otse platoo all asetsevate püstloodis ja üle mõistuse varisemisohtlike kaljuseinte tõttu. Ja loodetud 'pragu', kus üles platoole pääseks, me ei leidnud, ja ühel hetkel saime aru, et vähimgi vale liigutus võib panna kogu kivikupatuse liikuma. Mistõttu veetsime veidi aega seal üleval, et närve korrastada ja põlvevõdinad lõpetada (Elvis, ütlevad kaljuronijad selle kohta, kui jalad hirmu tõttu kontrollile ei allu). Seejärel taganesime aeglaselt ja väärikalt. Yarko käitus taas ideaalselt. Ta on eelmises elus mägedes karjaste koer olnud vist.

Aga jah, Yarkost veel. Võiks arvata, et vana loom on peale kurnavat retke ja närvikõdi üsna läbi omadega. Aga võta näpust. Kui meie Pauliga õhtul oigasime, et siit valus ja sealt valus, ibukad sisse võtsime ja tugitoolides istudes oma (hull)julguse ja rumaluse üle päid vangutasime, siis Yarkol ei tundunud vistart viga olema. Rullis ennast elutoa vaibal nagu ikka, ja pidas meil silma peal, et millal aga jälle minekuks läheb. Täna, päev hiljem, on vähemalt minul enamik lihaseid valusad, eks hirmust sai neid pinges hoitud. Yarko aga jookseb ringi nagu noor põder.

p.s. Otse loomulikult läheme millalgi uuele katsele. Seekord kergema ja ohutuma külje pealt. Massimõrva Mäe suur ja sile ja miljoni dollari vaatega platoo on liig ahvatlev, et jätta seal üks mõnus veiniga lunch söömata ning sigar tõmbamata.
30/01/12