YARKO ESIMENE JALTUTUSKÄIK AMEERIKA PINNAL, vahetult peale reisipuurist pääsemist, El Paso lennujaamas. Hilisõhtu, pime. Elukas tervitab mind kiirelt ("wow, sina ka siin") ja tormab pissimiskohta otsima. Häda silmnähtavalt kibe, ikkagi pikad tunnid õhus veedetud. Nuusutab ühte põõsast, nuusutab teist, siis mõnda müürinurka, kivi, maapinda - endal "põrguvärk, mitte ainumastki normaalset lõhna" näkku kirjutatud. Otsib ja otsib ja otsib, sadade meetrite viisi, meie Pauliga rihma teises otsas järele lohisemas, täitsa mures juba, et vanal koeral võib põis lõhkeda või mida iganes. No ei leia loom, mille vastu jalga tõsta, kõik nii imelik ja võõras. Kuid siis - thank God! et eksisteerivad säärased rahvusvaheliselt märgistamist väärivad objektid nagu tuletõrjehüdrandid. Yarko toetab tagajala vastu hüdranti (arvatagi, et tuleb pikem peatus) ja laseb tulla.

Tänaseks on muidugi olukord muutud, vanamees uute lõhnadega kenasti kohanenud. Pecanpuud ja oleandripõõsad ja skunksi-urud ja muu säärane - kõik saab nõuetekohaselt märgistatud.
14/11/11
Pilt internetist.