Lõunakohvi meie taga-aias, magamistoa akna all. Siia paistab pea päev otsa päike, aga igivana (siiani määratlemata) puu annab õnneks parasjagu varju. Kas ma olen kirjutanud, et minu esimese käigu ajal New Mehhikosse, veebruaris 2010, ronisime Pauliga selle puu otsa, õlled kaasas, ja veetsime laheda pealelõuna? Naabrid hoidsid targu uksed kinni ja kardinad ees, et mine hulle Harmoneid tea, mis veel välja mõtlevad. Kus ma olingi? Ah jaa, puud. Sügisesed lehed on justkui pärgamendist, siin ju kõrbekuiv. Sestap on ka lehtede langemise hääl vaiksel päeval (nagu täna) kõrvulukustav. Paplite puhul eriti ilus vaatepilt, nagu kuldmünte sajaks. Lehtede krabinale annavad lisa-sound'i nii umbes helikopteri suurused lendavad rohutirtsud (OK vbl veidi väiksemad). Aga helikopteri häält teevad nad igatahes. Yarkole hirmsasti meeldib see taga-aed. Vaade kolme külge, naabrite kassid patseerivad ümberringi. Oo, ja täna, kui Yarkoga kanalite ääres jalutasime, tuli ilus red tailed hawk meid tervitama, tiirutas tükk aega pea kohal. Kummaline, need linnud armastavad suhelda - kui üles vaatad ja käed tervituseks laiali sirutad, jäävad kauemaks ligi.
p.s. nagu näete - ka Yarko vana armas korvpall on Eestist kaasa võetud.
p.p.s. See raamistik aias on higistamistelgi tarvis, pajupuust.
16/11/11