Paul läheb kolmeks päevaks mägedesse. Retriiti; jalgsimatkale.Traditsioon. Seljakotis kaasa nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Muuhulgas ka oma survival-oskusi lihvima. Tuld teeb enda sepistatud tuleraua ja -kiviga. Eile valmistas süütematerjali, mida rändurid aastasadu kasutanud, põletas puuvillriiet söeks. Pärast sellist töötlust võtab kangatükk ülihästi tuld, ainumast tulerauaga löödud sädemest. Nii et võtad tükikese kaasa ja hoiad (kasvõi põues) kuivas, ja tule ülessaamine üsna mureta.
Misjärel muidugi läksime hoogu ja proovisime tuletegemist mitmel viisil. Püüdes siiski reaalsuse piiridesse jääda ja arvestada sellega, mis matkal kaasas saab olema. Ma sain tule üles kompassi pisikese suurendusklaasiga! Yehaa!! Aga tulerauaga veel hakkama ei saa. Harjutan. Moodsa ühiskonna kasvandike veidrused, mnjah. Võiks ju niisama tikust tuld tõmmata?:) Aga see on imeline tunne, kui väikesest tuhkkuiva materjali puntrast esimene peenike suitsuvine tõuseb. Ja siis puhud, algul õrnalt, siis kõvemini, ja ongi 'oma tuli' käes, kui targalt ja ettevaatlikult talitad ja seda algul õrnakest liigse sahmimisega jälle ära ei kustuta. Appikene, poeetiliseks kisub:)