Kadakad paksult marju täis. Pidavat olema haruldane, kandvat vaid väga mitme aasta järel. Plaanin soolalõhet teha, 'Peetripäraselt':) - rohke dzhinni ja kadakamarjadega.
Siit saab sujuvalt üle minna Ameerikas käibel olevale mõõtühikute süsteemile; mulle veel suht tume maa. Vaatasin poes, et yehaa! lõhe poole odavam kui meil Eestis. Aga võta näpust, liha-kala jm hinnad pound'i (naela) , mitte kilogrammi kohta. Punane kala osutus niisiis samas hinnaklassis olevaks kui Tallinna poodides.
Pikkusühikutega (yard, feet, inch) olen enam-vähem kohanenud juba. Kangast näiteks müüvad jardikaupa, see on ca sama mis meie meeter, suht lihtne. Siiski on converter-website mul kogu aeg hakkamas.

Was ist das?? Ein Deutche Autobus in Las Cruces!?

Pauli sõprade  baby showeril käisime.  Siin on kombeks, et ootava ema sõbrannad korraldavad enne tite ilmaletulekut peo. Söögid, kingitused. Nii 10 külalise ümber oli kohal. Mõned päevad enne shower'it jagati laiali  pehmed villased riidetükid, need paluti vastavalt oma soovile ja maitsele kaunistada. Hiljem õmmeldakse uuele ilmakodanikule tükkidest nö. community blanket.
Ma tegin käepäraste vahenditega Põhjatähe. Et kõva sümbol nii eestlastele kui kohalikule põlisrahvale (Chief Star, Pealikutäht). Hmm, huvitav...Eesti ja Apache'i indiaanlaste sümbolvärvid on sarnased. Apache'i Maailmaloomise legendi kohaselt pandi see püsti neljale eri värvi sambale - sini-must-valge-kollane.

Cloudcroft. Naaber Scott'i cabin; ta girlfriend oma tütre Annabel'iga, ja koerad. Me Pauliga vihtusime parasjagu 'oma' onni soojustustööd teha, kui Scott hõikas, et nad lähevad alla linna, et kui me lunchbreak'i vajame, siis uks on lahti, ühepajatoit pliidil soojas. Sõime päikese käes; kuivanud männitüvel istudes. Seal üleval on praegu ca 15 Celsiuse pügalat külmem kui siin all kuumas orus. Nii et kannatab päikese käes olla küll.
Söök, jah. Hautatud oad loomaliha ja maisiga. Meil endal polnud eriti midagi kaasas, aga lõunasöök oli nagu nõiaväel olemas, kui kõhutäit tarvis läks. Jättis väheke müstilise ja hea tunde:). Hiljem pani Scott mängima hiilgava valiku blues'i.

Cloudcroft, väikelinn pea 9000 m merepinnast. Soojustasime P sõprade cabin'it*. Sai augud seintesse puuritud ja soojustusvaht sise-ja välisvoodri vahele lastud. Nalja kui palju, iseenda kulul muidugi. Kostüümid a la Darth Vader (Star Wars); vahu hingeelu õppisime tundma läbi katse ja eksituse. St et alguses arvad, et pihustad foam'i ühe prussivahe jaoks parasjagu. Aga. Seda on vähemalt poole rohkem kui vaja ja liigne purskub puuritud august välja, niipea kui keemiline reaktsioon toimima hakkab. Lõpuks omandas Paul siiski kena vilumuse. Minu hooleks olid abitööd.
Kokkuvõttes väga äge päev. Ma olingi juba peaaegu unustanud, mida remonditööd tähendavad:)

*Pauli sõbrad kolisid põhja poole ära; mägionni maha ei müü, nii et meil on võimalus seda millal vaid kasutada. Ma olen nüüd natuke juba harjunud, enam mäehaiguse sümptomeid eriti ei põe, aga 9 km kõrgust paneb sind end teistmoodi tundma küll.

Pärast korralikku bushwhacking'ut sattusime väikesele imele - oja mägede vahel orus. Praegusel vihmadejärgsel aastaajal üsna veerohke. Võrratu.
Bushwhacking on siinkandis tihedasti kasutatav väljend. Seletav sõnastik ütleb: 'to make one's way through thick woods'. Eesti keeli võsaragistamine, ma pakun.

No comments:)

Tubakapood näeb välja kenasti kulunud. Kuid minusugunegi võhik saab aru, et valik on vapustav. Paul pole muidu suitsumees, aga õhtusöökide lõpetuseks tõmbavad mehed siinmail tavaliselt ikka ühe hea sigari. Lady'dele pakutakse muide ka. Tavaliselt naiste hulgas siiski soovijaid ei leidu.

Farmers Market. Igal nädalavahetusel Las Crucese pikal peatänaval (see ka muudel päevadel ainult jalakäijate päralt). Müügil KÕIK. Muuhulgas kuivatatud chillikaunad ja omakeedetud seep; ja täitsa korralikul tasemel õlimaalid ja ehtekunst. Müügikoha saamiseks on tingimus - pead asja olema ise valmis teinud või kasvatanud. Muusikat mängitakse seinast seina, iga nurga peal. Aga see on reegline unplugged ja pole üldse pealetükkiv. Enam-vähem igaüks, kes Cruceses elab, käib kord-paar kuus laadalt läbi. Saab värsked juurikad kokkamiseks; hea suhtluskoht-kohtumiskoht pealekauba. Lapsed & koerad võetakse kaasa. Meeleolu on ülimalt chill, aega tundub nii müüjatel kui ostjatel lahedalt käes olema, hästi tore on tegijatega niisama juttu veeretada. Mingit ostma sundimist ei kohta, mõnus. Seekord joonistas keegi turske keskeas habemik asfaldile eksootilisi elukaid. Tundus et täitsa oma lõbuks. Raha võis mütsi panna, aga enda elatamise eesmärgil ta seal küll ei olnud.

Käisime Soledad Canyonis täiskuumatkal, kahekesi. Las Crucese külje all. Valge nagu päeval. Päris kõrgele ronisime, ühele noist mäetippudest. Vaikus oli sõna otseses mõttes kõrvulukustav. Ciccada'd ja koiotid (tõenäoliselt täiskuu tõttu) heas hoos. Aeg seisis paigal. Üsna kurnav on loodust nautida, kui kõik sulle ühekorraga ette antakse. Kuu, tähed, Linnutee, mäed, vaade horisondini, kuhu aga pea pöörad; soojus, tuulevaikus, öölinnud, jaaniussid, Lindt'i Sea Salt shokolaad:)

Öö läbi sadas paduvihma - troopilise tormi Georgette'i järelmõjud jõudsid kohale.

Palvetajaritsikas. Pakkus mulle seltsi pärastlõunakohvi ajal.
Kivi on vulkaanilise päritoluga basalt, leidsin mõned päevad tagasi Gila jõe kaldalt. Üsna kena haruldus, ses mõttes et mineraalid (nood valged laigud) on kamaka sees alles. Üldjuhul näeb basaldikamakas välja selline:

Mõtlesin, et lähen kohvitassiga terassile talvepäikest nautima. Nautimine jäi lühikeseks, sest mulle tuli külaline (vt. fotot). Peale pildistamist panin sajajalgse plastkarbi alla vangi, kuniks Paul instruktsioone annab, kas ja mis teha. Sajajalgne jah. Aga vähemalt 12 cm pikk, veelgi pikem kui end välja sirutas. Kui karbile koputasin, tõstis saba nagu skorpion. Tulin tuppa ja lõin Google'sse "centipede poisonous big" - ja ta ONGI olemas. Giant Carnivorous Centipede. Veebilehe nimi on sobivasti Damn Interesting. Hmm. Damn interesting igatahes. Eriti kui oled harjunud terrassil ja aias paljajalu käima. Muuhulgas ütlevad, et on populaarne eksootiliste lemmikloomade huviliste hulgas. Vbl ma saaksin ka enda oma eest kena kopika? Inimesele ta mürk õnneks surmav ei ole, nii vähemalt väidavad. Aga palavikusarnaseid sümptomeid võib tekidada; ka 'kontrollimatut kiljumist ja põgenemist'. Imekombel suutsin ma kiljumata olla. Jooksin küll, aga fotoka järele. "Epp, tule koju!" oli kommentaar, peale seda kui üks mu Eesti sõpradest oli ülalolevat fotot näinud.

2010

Rohutirts Pauli aias; ca 4 cm pikk.

Vaade elutoa aknast, kutsuti õhtusöögile P sõbra poole. Kogunesid kohaliku college'i õppejõud. Ma ei kujuta ette, kust tulevad legendid ameeriklaste toitumisharjumuste kohta. Ju jah mõnel pool saasta süüakse, aga mina pole siin küll muud kui parimat saanud. Seekord hautati õunu pruuni suhkruga ja grilliti hirve/veisehakkliha kotlette (nimetavad hamburgeriteks).

Hiljem istusime taraga piiramata koduaias, keset kõrbe. Mehed suitsetasid sigarit, mäed 360' ümberringi. Maju väga hõredalt ja kuna need kõik ühekordsed, siis vaadet ei varja miski. Peaaegu täiskuu; ühelt poolt mägede tagant tõusis Jupiter (tol õhtul maale lähemal kui aastakümnete jooksul) ja teiselt poolt Venus. Eks me vestlus oli suht kõvahäälne ja vbl ka liiga deep:) - koiotid, kes pimeduse saabudes majaümbrust inspekteerivat, tol õhtul end ei näidanud.
Koerahuvilistele. Majaperemehel Carl Deanil on saksa lambakoera sarnane emane koer, Buffy, 11, The Shiloh Shepherd. Väga võimas ja väga tark loom.

Nädalavahetusel võtsin sõidutunde vana Nissan truck'iga (manuaal). Eks ma pean varem või hiljem hakkama siin iseseisvalt kah liikuma, aga vahemaad on jala käimiseks võimatult suured. 'Uue' autoga käib Paul tööl, Nissan seisab enamjaolt jõude. Kui ma esimese hooga truck'i kaks korda välja suretasin (to kill the car on siinne väljend), hakkas sõiduõpetajast Paul pihta: 'Don't be afraid...don't be afraid...' Kena kui sind julgustatakse, nii armas. Aga kogu tõde selgus, kui ta lause lõpetas: 'Don't be afraid, Paul..' No, kokkuvõttes polnudki väga hull. Igal juhul näidati mulle hiljem, kus Nissani võtmed ripuvad.

Mul on muuseas väga selgelt meeles, millal viimati manuaaliga sõitsin. See oli peale miskit pidu Männiku metsas suure kivi juures. Esimene jaanuar? Kellegi sünnipäev? Anyway. Mina olin kaine autojuht ex'i Landcruiseri roolis ja nägin jubedat vaeva Kraavi tänava pea olematust tõusust ülessaamisega, kuna sidurikasutamise oskus oli mul isiklikku 'automaatset' Jeepi juhtides ammu ununenud. Ju ma miskil moel viimaks liikuma sain, sest hiljem kihutasin mööda pimedat Lootuse puiesteed, ja autotäis rahvast röökis täiest kõrist autoraadiole kaasa laulda. Ei mäleta enam täpselt, mis laul see oli, aga igal juhul Bee Gee's, ja me laulsime täitsa õiges registris, st. kõvasti kõrgemalt kui võimed lubasid.

09/2010

Howdy!* See blogi tekkis soovist ja vajadusest endast kodustele teada anda, kui 2010. aasta alguses USA vahet käima hakkasin. E-mail on muidugi üks võimalus, kuid sellega murrad end nö. postkastidesse sisse. Blogi puhul saab igaüks teist, kutsutud lugejatest, ise valida, kas, millal ja kuipalju mu elu teiselt mandrilt jälgib. Meil nüüd internet kah lõpuks kodus, nii et olen suht igapäevaselt online, kui just linnast väljas pole. Kokkuvõttes on kõva tamp peal olnud, nagu piltideltki näha. Oleme nädalavahetustel palju ringi liikunud; Paulil pisteliselt reeded ja esmaspäevad ka vabad. Ning na nüüd lähen ja toibun veidi sellest blogiavamise raskest tööst. Coffee-time! Veel saab aias istuda, enne kui oktoobrikuu hommik liig palavaks kisub.

P.S. Kui eelmise visiidi ajal läksid tänud koduküpsetatud leiva eest Aivele, siis sedakorda kummardus Lembole. Do we have any lembobread left? küsis Paul veel päevi pärast viimase leivatüki söömist. Imestama pani, et USA tolliametnikud, kel iga vidina kohta mu kohvrites küsimusi oli, ei kergitanud leivapätsi peale kulmugi.

*Howdy - kohalik mugandus How Do You Do-st

10. oktoober 2010