Hmm, see tuleb mul juba ei tea mitmes viha- ja vingupostitus järjest. Ilmselt on talv tõesti liiga pikaks veninud. Uudistest kallab iga päev muudkui musta juurde, pead üleni padja alla peita ka nagu ei taha. Uus-Meremaa... ma tegelikult mõtlesin selle kohta eraldi kirjutada. Aga praegu ei jaksa. Ei oska. Ei leia sõnu, mis juhtunuga proportsionaalselt kaastundlikud oleksid. Mu esimene mõte peale massitulistamisest lugemist oli tegelikult Uus-Meremaal elav eestlannast blogija, kes USAs lokkava relvavägivalla teemat väga, väga südamesse on võtnud. Mida ta võib tunda, kui sarnane õudus vaat et koduõues aset leiab? Ja teine mõte, et mul on häbi ja hirm. Häbi, sest elan riigis, mille presidendi too paremäärmuslik terrorist oma manifestis ära märkis. Kui eeskuju. Hirm, sest mu sünnimaal on valitsusse pääsemas paremäärmuslik partei. Aga mis see blogis oigamine aitab, eks ole. Virtuaalselt oleme kõik osavad maailma parandama.
------------
Ahjaa, ühe asja tahan veel südamelt ära rääkida, pärast seda pööran positiivsemaks, ausõna. Ühesõnaga, lähen mina suuremat sorti kaubanduskeskusest oma tavapärast juuksevärvi ostma. Ei ole püsivärv, vaid kerg. Peab ca kaks kuud mul peas vastu, kasutan paar aastat juba, alates ajast, mil uuesti juukseid värvima otsustasin hakata. Kvaliteetne kraam, ka mu juuksur kiidab heaks. Poeriiuli ees seistes avastan, et toode on uue pakendi saanud. No väga kena. Panen prilli ette, uurin peenikest kirja kah, et koostis ikka sama oleks. Väidavad, et on. Ja mitte ainult sama, vaid veelgi parem kui vana. Meest sõnast, ostan ära. Eile siis hakkan värvima, avan karbi... hmmm. Pakendis sisalduvate pudelikeste sisu on kahtlaselt võõra väljanägemisega. Lõhn ka teine. Segan olluse kokku – konsistents ei ole üldse see, millega harjunud olen. Säilitan optimismi. Asjatult. Tulemus on tuhm, ka värvi juurde kuuluv palsam ei tööta harjunud moel.
Õnneks pole ma säärast tüüpi naisterahvas, keda sellise pisiasja nagu untsuläinud juustevärvimisega rivist välja õnnestuks lüüa. Sajatasin natuke aega vannitoas, siis läksin Pauli juurde elutuppa, sajatasin natuke seal ka, ja oligi korras. Ühe praktilise sammu astusin samuti, sajatamisele lisaks. Nimelt rüüstasin täna me väikelinna poodi, mis „minu“ juuksevärvi müüb, toda vana head varianti. Tegin riiulil puhta töö. Aastajagu või rohkemgi peaks mureta olema, eks siis paistab. Heameelega tõmbaks selle värviteema puhul paralleeli infotehnoloogiaga. Vahetpidamata käib mingi appdeitimine, kuigi vana asi töötab suurepäraselt, oled kasutamisega harjunud ja puha. Skype näiteks. Surus mulle oma uue versiooni vägisi peale, no ei ole kuskilt otsast parem. Minu arust hoopis kehvem. Aga kesse minu käest küsib.
Otsisin tükk aega sobivat fotot. Keeruline. Poleks tarvis olnud muret maailma ja soengu pärast ühte postitusse kokku pressida. Las olla siis see Great Horned Owl me kanjoniserval, pildistatud ülemöödunud suvel.
March 16/2019
“Stop your whining. If you are frightened, be silent. Whining is for prey. It attracts predators. And you are not prey.”― Robin Hobb, Fool's Assassin
