MÜÜRIL,
mida kohalikud nimetavad Sunset Wall, meie Pauliga aga Turtle Wall, olen istunud miljon korda, küll kohviga, küll veiniga. No kui mitte miljon, siis igatahes väga palju kordi, kuna kõik Pauli Kauai-komandeeringute majutused on sattunud ühel ja samal tänaval olema, lõunakaldal. Anyway, istunud miljon korda, lainet laksaki näkku saanud mitte kordagi (veepritsmeid küll, tulisoolaseid, rikuvad nii kohvi kui veini). Aga eile! Lähen mina pool tunnikest enne keskpäeva müürile istuma, kohviga. Praegusel aastaajal päeva parim kellaaeg merekilpkonnade vaatlemiseks, päike sobiva nurga all, muudab lained täiesti läbipaistvaks, türkiissiniseks.

Kõlgutan müüril jalgu, mõeldes omaette, et harva olen siin nii kõrgeid laineid näinud. Ei jõua mõtet veel lõpetada, kui ennäe, järgmine laine ei võtagi nõuks jupp maad enne kaldapiiri murduda, suuremat osa oma jõust kaotada, nagu nad tavaliselt teevad, vaid kihutab täiel tuuril mu varvastest paar meetrit allpool olevate laavakivideni, kus ta muidugi on sunnitud äkilise peatuse tegema. Pidurdus paiskab laine iseenesest mõista horisontaalasendist vertikaali, ning kuna lihtlabane füüsika ütleb, et mis õhku visatud, saab tagasi kukkuma, pole mul pool sekundit hiljem hamba allgi kuiva kohta. Lisaks tänan õnne, et müüriäärest kinni jõudsin krabada, vesi visati näkku ikka päris korraliku jõuga.

Aga see pole veel kõik. Mõned hetked ahmisin õhku ja ahhetasin ja naersin seal üksinda täitsa kõva häälega, kuni pärast paari “normaalset” lainet nägin, et sinetavalt läbipaistvas vees liigub minu poole kilpkonn. Suhteliselt kiiresti. Aga mitte mu õhus kõlkuvatest varvastest mitu meetrit allpool, nagu tavaliselt, vaid kusagil mu kederluude kõrgusel. Hmm, veider, imestas aju sekundi murdosa vältel – miks see kilpkonn nii kõrgel on? Kuni käis lülitus: mamma mia, ta "sõidab" ju laineharjal, järelikult on laine veelgi kõrgem kui too, mis mind märjaks kastis, ja pole seda nägugi, et enne kaldakivisid murduda kavatseks. Ahvikiirusel heitsin jalad teisele poole müüri, kargasin maha, kükitasin müüri varju, viimasel hetkel kohvianumat kaasa krabades. Mis ma muud oskan öelda, kui et dush #2 oli põhjalikum kui esimene.

Midagi ebaturvalist nois pealesunnitud veelõbudes siiki ei olnud, olen piisavalt alalhoidlik. Müür on mu viimne piir, kui ookeaniolud eilse sarnased. Aga oleme siin näinud päris mitut juhust, kus selfie-maiad turistid on müüri ja ookeani vahel laavakividel turnides napilt pääsenud laine poolt ookeani lohistamisest. Ja muidugi oleme kohalikelt kuulnud ning uudistest lugenud ka neist, kes pääsenud ei ole.

Kohvi, kujutage ette, kõlbas juua ka pärast keskpäevaseid üleelamisi, kuna mõlema metsiku laine ajal sattus termostassil kaas peal olema.

-------------

"Thursday, October 4, 2018 - 3:30am to 6:00pm
HIGH SURF ADVISORY for west and south facing shores of Niihau, Kauai and Oahu. High surf advisory remains in effect until 6 pm hst this evening.
SURF: 8 to 12 feet along west facing shores of Niihau, Kauai and Oahu, and 6 to 10 feet along south facing shores of Niihau, Kauai and Oahu.
TIMING: through this afternoon. Expect strong breaking waves, shore break, and strong longshore and rip currents making swimming difficult and dangerous
."
October 04/2018
Alumine foto: Paul
“Woman can not survive on droplets, she requires waves to regularly crash over her shores."― Virginia Alison