ÖÖKULLIPOEGI nägin täna hommikul oma silmaga esimest korda elus. Suurpäev!! Paul tuli kanjoni-käigult, andis mulle korralduse käsilolevad tegevused (aiatöö) kus seda ning teist jätta ja temaga kaasa minna. Et midagi enneolematut vaadata. Fotokas + binokkel kaasa. No ja seal nad olidki, mugavasti kaljulõhes, vanalind pluss kaks kassisuurust, mürakat kakupoega.

Ameerika kassikakke (Bubo virginianus - Great Horned Owl) elab meil all kanjonis vähemasti kaks paari. Vanalindudega oleme nägupidi ammugi tuttavad. Ja häältpidi. Igaühel isemoodi tämber, täitsa kergesti äratuntav. Ühesõnaga, nagu ütlesin, suurpäev. Üle mõistuse mõjuv kogemus, kakuperega tõtt vahtida. Vanalind lendas väheke eemale, kadakapuu otsa, kui me kanjonikaldalt alla oja äärde turnisime. Noored - üks unisem kui teine - tuiutasid meid sealt ülevalt vahtida, silmad suured, sulemütsid peas. Hoidsime muidugimõista diskreetset distantsi, pesa lähedusse kaljudele turnima ei läinud. Arvata, et nüüd, kus pesa asukoht teada, teeme teinekordki vaikseid vaatluskäike, kuniks noored veel kodus püsivad.
May 6/2016